Tantsija pimeduses
Dancer in the Dark
Selma (Björk) on Tđehhist pärit immigrant ja üksikema, kes töötab Ameerika kolkaküla tehases. Raske töö kõrval on tema ainsateks rõõmudeks kümneaastane poeg ja armastus klassikalise Hollywoodi muusikali vastu, mida ta esitab tehase teatritrupis. Lihtne, sirgejooneline, kuid järk-järgult nägemise kaotav Selma on populaarne ja meeldib nii oma sõbrannale Kathyle (Deneuve), temale läheneda püüdvale aravõitu Jeffile (Stormare) kui ka majaperemees Billile (Morse).
Viimane on sattunud majanduslikesse raskustesse ja varastab Selma poja silmaoperatsiooni tarvis hoiule pandud raha. Selma avastab varguse ja tapab Billi poolkogemata. Ta võtab raha tagasi ja maksab poja operatsiooni eest ette. Siis aga on õnnetu naine sunnitud oma tegu põhjendama ameerika kohtusüsteemi ees.
Täielikku tutvustust loe siit.
Tantsija pimeduses
Moderator: Meeskond
Okey-dokey, kui juba selline teema tehtud sai, siis, et see väga kurvaks ei jääks, copyn (väikeste täiendustega) enda postituse "viimane film, mida vaatasite" teemast siia ümber. (Jap, copydes, ei tundu see nii hullu enesekordamisena, kui lihtsalt niizama umbes sama juttu ümber kirjutama hakates.)
Niisiis, on "Dancer in the Dark" üks nendest filmidest, mille vaatamise ajal mõtlen, et "Hmm, päris deep. Päris hea film." Ometigi ei suutnud ta minus kordagi mingit sügavamat meeleliigutust esile manada. Üsna võimalik, et selle tõttu, et peategelane oli enda liigses naiivsuses pisut ärritav. (Jap, hiljem lugesin IMDb'st et ta kuulub Trier'i nö "golden heart" tegelaste kolmikusse, kes lihtsalt ongi nii kuldse südamega, et jätavad mulje, et neil on nupust midagi kergelt ära nikastund.
)
Björk'i laulud, või noh, antud juhul muusikalinumbrid, olid vahelduseks päris mõnusad. Isegi Abruzzi't "Prison Break'ist" sai laulmas näha.
"Jap-jap-jap!"
Okei, päris laulmiseks ei saanud seda nimetada, rohkem nagu pisut meloodilisemalt lausutud sõnadeks, siiski väga märkimisväärt seik, kui Peter Stormare'i rohkem "Prison Break'is" nägema on harjutud.
"Dancer in the Dark" on kindlasti (imo) parem film, kui ainuke teine Trier'i film, mida näinud olen- "Idioterne", (mis oli, well, liiga aus, et tõetruu näida), kuid sellegipoolest natuke liiga ujuv.
Niisiis, on "Dancer in the Dark" üks nendest filmidest, mille vaatamise ajal mõtlen, et "Hmm, päris deep. Päris hea film." Ometigi ei suutnud ta minus kordagi mingit sügavamat meeleliigutust esile manada. Üsna võimalik, et selle tõttu, et peategelane oli enda liigses naiivsuses pisut ärritav. (Jap, hiljem lugesin IMDb'st et ta kuulub Trier'i nö "golden heart" tegelaste kolmikusse, kes lihtsalt ongi nii kuldse südamega, et jätavad mulje, et neil on nupust midagi kergelt ära nikastund.
) Björk'i laulud, või noh, antud juhul muusikalinumbrid, olid vahelduseks päris mõnusad. Isegi Abruzzi't "Prison Break'ist" sai laulmas näha.
"Jap-jap-jap!"
Okei, päris laulmiseks ei saanud seda nimetada, rohkem nagu pisut meloodilisemalt lausutud sõnadeks, siiski väga märkimisväärt seik, kui Peter Stormare'i rohkem "Prison Break'is" nägema on harjutud.
"Dancer in the Dark" on kindlasti (imo) parem film, kui ainuke teine Trier'i film, mida näinud olen- "Idioterne", (mis oli, well, liiga aus, et tõetruu näida), kuid sellegipoolest natuke liiga ujuv.
Peale "Idioterne" vaatamist on mulle Lars von Trieri elutruu ja illustratsioonivaba stiil meeldima hakanud, kus mingil hetkel ununeb täielikult see, et tegu on filmiga. Siia filmi on lihtne sisse elada ja sisu on väga lihtne, aga samas deep. Ka Björki laulmine piiratud koguses oli päris hea. Lõppu oli väga valus vaadata.