The Cove - Mere verine saladus
The Cove
"The Cove" on vaieldamatult suur ja menukas hittfilm, mis on võitnud näiteks Sundance, SilverDocsi kui HotDocsi festivalide publikuauhinnad. Ta tõstab taas kõrgemale dokumentaalfilmide kvaliteedilati ning kinnitab tõsiasja, et parimad dokid võistlevad võrdsetel alustel mängufilmidega ning oma emotsionaalse ja sotsiaalse mõjuga suudavad ehk isegi rohkem inimkäitumise muutmisele kaasa aidata. Tegijail peab loomulikult olema kirge ja eks muidugi ka finantsilisi vahendeid, neid mõlemat tundub selle filmi puhul õnneks jaguvat.
Tulemus on tõepoolest peadpööritavalt võimas lugu, mis oleks justkui segu James Bondist, Jacques Cousteau'st ja "Pealtnägija" stiilis uurivast ajakirjandusest. Ja kuna filmi peategelasteks on inimeste poolt väga armastatud delfiinid siis aimab vist igaüks potentsiaalselt suurt publikumenu.
"The Cove" jälgib gruppi keskkonnakaitsjaid, kes püüavad pääseda hoolikalt kaitstud ja kõigi pilkude eest hoolikalt varjatud koopasse Jaapanis väikses Taiji linnakeses, et pildile saada tõestusmaterjali. Süüdistus on karm ja tõsine - aastas tapetakse üle 20 000 tuhande delfiini, kelle liha sisaldab toksilist elavhõbedat ning seda müüakse tihti ka vaala liha nime all poodides. Aga siin polegi palju rääkida, seda filmi tasub väga vaadata, sest see film muudab kindlasti maailma. Lisainfot ja taustajuttu on internetiavarustes küllaga.
2009.poff.ee
Täielikku tutvustust loe siit.
The Cove - Mere verine saladus
Moderator: Meeskond
Ja arvustus ka : The Cove 9/10
Sest vanemad emasloomad poleks piisavalt atraktiivsed ja isased hakkaks sõbrasuhteid uuele tasandile viima?
Ma olen tööl ja seepärast jääb see pakkumine niivõrd... võibolla rumalaks. Mäletan vaid väga umbmääraselt, et delfiine on kasutatud näitena loomade homoseksuaalsest rääkimisel ja et nad on üks liikidest, kelle seksuaalne käitumine ei ole motiveeritud vaid järglaste saamisest.
Ma olen tööl ja seepärast jääb see pakkumine niivõrd... võibolla rumalaks. Mäletan vaid väga umbmääraselt, et delfiine on kasutatud näitena loomade homoseksuaalsest rääkimisel ja et nad on üks liikidest, kelle seksuaalne käitumine ei ole motiveeritud vaid järglaste saamisest.
Kui koer on erutunud või rõõmus, hakkab ta saba liputama. Isased delfiinid aga liputavad oma niinimetatud teist "saba" ja see ei ole vast kõige sobilikum vaatepilt delfinaariumi külastavatele lastele.
"Issi, mis see väike roosa seal on Flipperi kõhu all on?"
Et aga isase delfiiniga sõbraks saada, tuleb ta riista silitada. Tõsijutt, see on neil selline usalduse märk.
Sweet!
"Issi, mis see väike roosa seal on Flipperi kõhu all on?"
Et aga isase delfiiniga sõbraks saada, tuleb ta riista silitada. Tõsijutt, see on neil selline usalduse märk.
Sweet!
Mkay... vaatasin ka The Cove'i ära ja on tõesti sedavõrd hea nagu kõik eelkõnelejad mainisid. Minu jaoks kindlalt üks viimaste aegade parimaid dokkfilme, väga mõjuv ja silmiavav. Hooti oli tunne nagu vaataks filmi mingist teisest žanrist, kohati on pinge suhteliselt maksimumil. Väga hästi konstrueeritud lugu, kus filmi keskmes oleva lahesopi uurmine ja laiemat tausta avav informatsioon on väga loomulikult kulgevas koosluses.
The Cove on järjekordne näide ka sellest, kuidas reaalsused sündmused ja inimesed võivad olla palju uskumatumad, kui mistahes fiktsioon. Kui nägin Taiji kalamehi, eelnenud sündmuste kontekstid, nii laialt kaamerasse irvitamas täitis see mõõtmatu vihaga, samas kui mingis Bondi filmis oleks nii laia naerusuuga tegelased täielikult üle võlli kirjutatud karakterid ja stsenaristide järjekordne crap. Nii uskumatult palju ülbust ja ignorantsust...
Kusjuures, minagi arvasin enne The Cove'i vaatamist, et kõiksuguste vaalaliste söömine on jaapanlaste jaoks mingi osa rahvuskultuurist, mille külge vanade tavade pühitsemise nimel sedavõrd valuliselt klammerdutakse. Filmis avatakse selle kangekaelsuse põhjused ja seletus oli küll natukene ootamatu, kuid samas ka üpriski loogiline. Olen tegelikult ennegi kuulnud, et jaapanlaste hulgas on viimastel kümnenditel taaskord tõusnud tugeva keskvõimu pooldajate osakaal ja rahvas tervikuna põeb küllaltki selgeid komplekse IIMS kaotamise pärast. See on ilmselt mingi seda tüüpi haigus, mida väikerahvad kunagi täielikult mõista ei saagi. Kõiksuguseid imperialistlike püüdlustega suurriike on eestlasena väga kerge hukka mõista, kuid võibolla ei olegi meil võimalik neid lihtsalt mõista.
Olles seda öelnud, olgu põhjuseks rahvuslik kompleks väikeste peeniste või lääne poolt kehtestatud majanduslikest- ja sõjalistest piirangutest, The Cove's nähtut ei õigusta miski.
Lõpukaader, mingil järjekordsel konverentsil toimuv, on tohutult võimas.
The Cove on järjekordne näide ka sellest, kuidas reaalsused sündmused ja inimesed võivad olla palju uskumatumad, kui mistahes fiktsioon. Kui nägin Taiji kalamehi, eelnenud sündmuste kontekstid, nii laialt kaamerasse irvitamas täitis see mõõtmatu vihaga, samas kui mingis Bondi filmis oleks nii laia naerusuuga tegelased täielikult üle võlli kirjutatud karakterid ja stsenaristide järjekordne crap. Nii uskumatult palju ülbust ja ignorantsust...
Kusjuures, minagi arvasin enne The Cove'i vaatamist, et kõiksuguste vaalaliste söömine on jaapanlaste jaoks mingi osa rahvuskultuurist, mille külge vanade tavade pühitsemise nimel sedavõrd valuliselt klammerdutakse. Filmis avatakse selle kangekaelsuse põhjused ja seletus oli küll natukene ootamatu, kuid samas ka üpriski loogiline. Olen tegelikult ennegi kuulnud, et jaapanlaste hulgas on viimastel kümnenditel taaskord tõusnud tugeva keskvõimu pooldajate osakaal ja rahvas tervikuna põeb küllaltki selgeid komplekse IIMS kaotamise pärast. See on ilmselt mingi seda tüüpi haigus, mida väikerahvad kunagi täielikult mõista ei saagi. Kõiksuguseid imperialistlike püüdlustega suurriike on eestlasena väga kerge hukka mõista, kuid võibolla ei olegi meil võimalik neid lihtsalt mõista.
Olles seda öelnud, olgu põhjuseks rahvuslik kompleks väikeste peeniste või lääne poolt kehtestatud majanduslikest- ja sõjalistest piirangutest, The Cove's nähtut ei õigusta miski.
Lõpukaader, mingil järjekordsel konverentsil toimuv, on tohutult võimas.
