Meie elu parimad aastad
The Best Years of Our Lives (1946)
Pärast II maailmasõja lõppu tutvuvad teel koju kolm sõjaveterani. Sõja lõppedes ei kulge meeste naasmine tsiviilellu kõige edukamalt. Nad kõik kuulusid eri ühiskonnaklasside esindajate hulka, nii naaseb Al Stephenson tagasi oma tööpostile panganduses, kuid leiab olevat raske nõuda sõjaveteranidelt suuri tagatisi. Fred Derryl on probleeme oma abieluga, mis sai liiga kiirelt sõlmitud vaid paar nädalat enne sõda. Samuti peab ta jätkama oma endist madalapalgalist tööd apteegis. Homer Parrish, kes kaotas sõjas mõlemad oma käed, üritab eemalduda oma kooliaegsest kallimast, kartes, et naise tunded tema vastu ei tulene enam armastusest, vaid hoopis haletsusest.
Iga sõjaveterani elus leiab pärast nende koju naasmist aset kriis ja nad peavad kohanduma neile harjumatu ning võõrandunud maailmaga.
Film võitis 7 Oscarit (parim film, lavastaja, mugandatud stsenaarium, meespeaosa, meeskõrvalosa, montaaž ja muusika). Lisaks meeskõrvalosa Oscarile võitis kätetu sõjaveteran Harold Russell ka au-Oscari kaasveteranidele lootuse ja julguse toomise eest.
Loe täielikku tutvustust siit
Meie elu parimad aastad
Moderator: Meeskond
Re: Meie elu parimad aastad
See oli üpris hea film sõjajärgsetest eluoludest. Kuid oleks võinud parem olla. Oleks tahtnud natuke rohkem depressiivsust. Siin kohati vohas ikka läbi seda valge aia-vedruhüppajast lapse-jäätiseauto-gee thanks meeleolu, mis on tobe. 3 peategelast olid küll kõik super (eriti Harold Russell, kes polnud professionaalne näitleja, vaid sõjaveteran) ja neile oli väga lihtne kaasa elada. Aga nende lugude jaotus polnud mu arvates eriti hästi ära jagatud. Homer sai ilmselgelt kõige vähem fookust ja keskmes oli Fredi ja Ali vastavad probleemid. Ning tegelikult Alil polnud teise kahega võrreldes üldse nii hull situatsioon. Kui on üks inimene, kes on kätetu ning teine, kes ei saa püsivat-tasuvat töökohta ning peab taluma oma totra naise isekaid soove ning kolmas, kes teenib 1200 dollarit kuus ning elab teenija ning liftipoisiga korteris, siis on nad ikka üpris ebavõrdsetes situatsioonides. Aga see eest karakterid eraldi olid väga vahvad. Ali alkohoolikust persooni nautisin kõige rohkem. Vahelduseks üks positiivne pudeliarmastaja, mitte et mulle Don Birnham või Angelo Maggio tegelased nende vastavates filmides poleks meeldinud. Isegi rohkem, ilmselt. Aga Fredric March, kes oli 40ndatel megastaar, oli super.
Kui ma tahaks sõjafilmi, mis tegeleb veteranide raskustega, siis vaataks pigem Deer Hunterit või Born on the 4th of July'd. Kui ma tahaks sõjafilmi, mis tegeleb mitme erineva karakteri kokkupuutes mingis konfliktis, siis vaataks pigem From Here to Eternityt. Antud filmist ootasin küll väga palju, sest naudin väga suurejoonelisi lugusid, kuid see ei realiseerinud minu jaoks oma täit potentsiaali. Romantikat oleks ehk võinud vähem olla. Aga vaadates, mis ajal see tehtud oli, on see andestatav. Wyler ise oli kah just sõjast tulnud ning kuuldavasti ei olnud stuudio tema final cutiga väga rahul ning võttis palju vabadusi. Eriti muusika osas.
Overall vaadatav ja nauditav, kuid mitte parim tükk oma elemendis.
7/10
Kui ma tahaks sõjafilmi, mis tegeleb veteranide raskustega, siis vaataks pigem Deer Hunterit või Born on the 4th of July'd. Kui ma tahaks sõjafilmi, mis tegeleb mitme erineva karakteri kokkupuutes mingis konfliktis, siis vaataks pigem From Here to Eternityt. Antud filmist ootasin küll väga palju, sest naudin väga suurejoonelisi lugusid, kuid see ei realiseerinud minu jaoks oma täit potentsiaali. Romantikat oleks ehk võinud vähem olla. Aga vaadates, mis ajal see tehtud oli, on see andestatav. Wyler ise oli kah just sõjast tulnud ning kuuldavasti ei olnud stuudio tema final cutiga väga rahul ning võttis palju vabadusi. Eriti muusika osas.
Overall vaadatav ja nauditav, kuid mitte parim tükk oma elemendis.
7/10
