Maailma Kaubanduskeskus
World Trade Center
11. septembri kaunil varahommikul jättis seersant John McLoughlin (Nicolas Cage) oma naisega (Maggie Gyllenhaal) hüvasti, et minna tööle. Sel 21-aastase tööstaaiga veteranil on mõned algajad, kelle üle tuleb järelvalvet pidada, kuid päev algab rutiinselt nagu iga teinegi.
Siis juhtub midagi uskumatut: lennuk lendab ühte Maailma Kaubanduskeskuse kõrghoonesse. John ja tema alluvad kiirustavad sündmuspaika, teadmata täpselt, mis on juhtunud. Olukord võtab aga veel traagilisema pöörde, kui enne meeste saabumist, tabab Kaubanduskeskuse teist hoonet veel üks lennuk. Sündmuspaika jõudes valitseb seal täielik kaos, kuid teisi aidates jääb John oma kahe alluvaga kokkuvarisenud hoone alla lõksu, jättes nende pered raske murekoorma alla.
Täielikku tutvustust loe siit.
Maailma Kaubanduskeskus
Moderator: Meeskond
-
Tõnis Kaare
- Teadmata kadunud
- Posts: 9
- Joined: 25. October 2006, 13:22
- Location: Tallinn
See päev septembris tähistab USA riigi korruptsiooni täielikku tippu. Sellele lisaks, et Bush uuesti valiti presidendiks näitab, aga valija ignorantsust ja hoolimatust oma riigi tuleviku vastu. USA on mädand seestpoolt välja.
Stone aga oma filmis ei näita mingisugust poliitilist alatooni, vaid paneb rõhku just selle tragöödia emotsionaalsele poolele. Inimesed on võimelised teineteisest hoolima, nad olid selle lihtsalt unustanud. WTC ei olnud minu jaoks igav, sest ma mõistan millel see päev põhineb ja siin seda kõike lahti seletada võtaks liialt kaua aega. Ameerika rahvast peteti nagu Bush kordas seda New Orleansi uputuse ajal, abi ei tulnud kui seda vaja oli. Iraagi sõjast ma ei hakka rääkimagi. Bush ei erine mingil moel Husseinist. USAs on prioriteet number 1 - RAHA, inimelu on seal nimekirjas kuskil tagareas. Ma tunnistan ausalt, ma nutsin selle filmi ajal, vaadates kuidas need inimesed kannatasid ja mille nimel. See film ei ajanud mind igavusest haigutama, vaid vihast keema ja kurbusest nutma. WTC kui filmina ei ole tähtis, vaid need sündmused sel päeval ning kõik mis sellele on järgnenud.
Stone on kurikuulus oma slow-motioni kasutamisega ja käiates neid vanu klišeesid oma filmides, ta räägib vaatajatega selles patriootlikus keeles, sest ameeriklased muud keelt ei mõista. Vaadake kas või Stone'i Vietnami filme. Ma ei ütleks, et ta on halb lavastaja, ta on lihtsalt Oliver Stone.
Stone aga oma filmis ei näita mingisugust poliitilist alatooni, vaid paneb rõhku just selle tragöödia emotsionaalsele poolele. Inimesed on võimelised teineteisest hoolima, nad olid selle lihtsalt unustanud. WTC ei olnud minu jaoks igav, sest ma mõistan millel see päev põhineb ja siin seda kõike lahti seletada võtaks liialt kaua aega. Ameerika rahvast peteti nagu Bush kordas seda New Orleansi uputuse ajal, abi ei tulnud kui seda vaja oli. Iraagi sõjast ma ei hakka rääkimagi. Bush ei erine mingil moel Husseinist. USAs on prioriteet number 1 - RAHA, inimelu on seal nimekirjas kuskil tagareas. Ma tunnistan ausalt, ma nutsin selle filmi ajal, vaadates kuidas need inimesed kannatasid ja mille nimel. See film ei ajanud mind igavusest haigutama, vaid vihast keema ja kurbusest nutma. WTC kui filmina ei ole tähtis, vaid need sündmused sel päeval ning kõik mis sellele on järgnenud.
Stone on kurikuulus oma slow-motioni kasutamisega ja käiates neid vanu klišeesid oma filmides, ta räägib vaatajatega selles patriootlikus keeles, sest ameeriklased muud keelt ei mõista. Vaadake kas või Stone'i Vietnami filme. Ma ei ütleks, et ta on halb lavastaja, ta on lihtsalt Oliver Stone.