Ükskord Hollywoodis

[Rain]

Ükskord Hollywoodis
Once Upon a Time in Hollywood (2019)

Quentin Tarantino film “Ükskord Hollywoodis” viib vaatajad 1969. aasta muutuvasse Los Angelesse, kus teletäht Rick Dalton (Leonardo DiCaprio) ja ta kauaaegne kaskadöör Cliff Booth (Brad Pitt) üritavad tegutseda peaaegu tundmatuseni muutunud meelelahutusäris. Lavastaja ja stsenaristi üheksandas filmis on väga palju osatäitjaid ja mitmed süžeeliinid, mis avaldavad austust Hollywoodi kuldajastu viimastele hetkedele.

Loe täielikku tutvustust siit

[Kidd]

Ekselent, aga mu meelest kahe eelmisega võrreldes tiba nõrgem. Aga 10 ikka.

[Kickflick]

161 minutit täiesti mannetut ja vaimuvaest Hollywoodi perselakkumist. Ei, aitäh!

[Aivar2]

Ehmatavalt nõrk film Tarantinolt.Ainult filmi lõpu poole läks huvitavamaks.
See on päris kindlalt Tarantino kõige nõrgem film.
Film sai veel Kuldgloobuse.Pigem ei juletud Tarantinot Kuldbloobusest ilma jätta.
Minult 1 punkt filmile.

[DaydreamDiamond]

Super vaatamine. Mulle meeldib see ajastu väga, ma ei jõudnud esimese korraga kõike ära näha/kuulata.

Spoiler :

Ma ei olnud teadlik sellest Tarantino alternatiivajaloo twistist filmi lõpus. Nii s*tt tunne oli filmi viimasesse kolmandikku minnes. Pinge keris, kuigi ma justkui teadsin, mis hakkab juhtuma. Aga tegelt hakkas siuke kino pihta. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii suurt rahuldust tundsin sellest, et need s*tapead said selle, mille nad tegelikult olekski pidanud saama

Pikkuse üle ei kurda üldse, oleks võinud veel kesta.
Lõpp tegi korraga õnnelikuks aga ka kurvaks. Vist isegi rohkem kurvaks tegelt.
8.5/10

[getty28]

Lahjem küll kui eelmised kaks paraku

[Rasmus]

161 minti läks nagu lennates. Tarantino filmid on nagu hea seltskond, ei peagi iga kord midagi peadpööritavat juhtuma, et olemist naudiks. Eriti kehtib see sedapuhku. Kas "Ükskord Hollywoodis" võib olla Tarantino kõige feel-goodim film?

Esimesel vaatamisel pärssis elamust, et ootasin, millal juba midagi juhtuma hakkab (ja mis üldse juhtub – ei teadnud enne nägemist sisust midagi). Teisel korral juba oskasin mõnusalt rahulikku kulgemist oodata ja nautida. Pauk tuleb alles lõpus, aga see on filmi pikkust arvestades väike lohutus neile, kellele ülejäänu ei meeldi. Minu jaoks on see lõpp kui kirss tordil, mitte ainus päästerõngas, mida vaja kaks tundi kannatamatult oodata. Iga teise lavastaja ja casti käes võinuks hakata igav, aga näed, ei hakka. Tarantino saab siin režiiga rahus hullu panna ja igast kaadrist on tunda naudingut ja armastust oma kunsti vastu. Priit Pätt & Leo on nii super kombo, et neid vaataks veel ja veel. Ja vaatangi!