Caniba

[JazZ-]

Caniba
Caniba (2017)

Issei Sagawa vahistati 1981. aastal Pariisis, kui ta tappis ja sõi ära oma kaastudengi, keda ta ihales, aga kes tema tunnetele ei vastanud. Ta tunnistati vaimuhaigeks ja toimetati tagasi Jaapanisse, kus temast sai väiksemat sorti kuulsus, kes kasutas ära avalikkuse huvi, et raha teenida. Nüüd, ligikaudu 35 aastat hiljem istub ta pooleldi halvatult ratastoolis, üritades sõnastada hinges toimuvat. Tema kaaslaseks ja hooldajaks on lihane vend Jun, kes kannab omaenese perverssuse koormat.

Loe täielikku tutvustust siit

[JazZ-]

Kui Ralf, kes teatavasti toitub mõrvalugudest sama isukalt kui Issei Sagawa oma kaastudengist, ütles, et "Caniba" oli isegi tema jaoks liiga eksperimentaalne, oli see juba üsna selge märk, et midagi väga head oodata pole. Kuna "Caniba" seansi ajal polnud mul aga peale bussi üldse midagi oodata, otsustasin siiski Isseile võimaluse kinkida. Vahetult enne filmi antud hoiatus, et see on üsna ebamugav vaatamine, osutus küll tõeks, aga mitte nendel põhjustel, mida eeldasin, sest inimeste söömise (võlude) tagamaadest suutis sissejuhatuse teinud Endel Talvik tunduvalt parema kokkuvõtte teha kui terve järgnev film. Küll aga oli väga ebamugav poolteist tundi järjest (ekstreemses) lähivaates Issei ja tema venna nägu passida - tekitas umbes sama ebameeldiva tunde kui inimesed, kes rääkides liiga lähedale seisavad ja isikliku ruumi seadust rikuvad. Natuke kurb muidugi, et vendade vaheline bond'imine ära jäi, sest Issei ei suutnud oma velje näksimissaavutusi piisavalt hinnata - oleks ehk lisanud selle hädavajaliku kliimaksi, mis sellest filmist filmitaolise asja oleks teinud.

Veidi nagu oleks vaadanud mingit "Mindhunteri" footage'it, kus väga purjakil Holden on kaamera kogemata sisse zoominud ja ühtlasi unustanud kõik oma nipid huvitava info välja meelitamiseks.

1/10

[Ralf]

Ma nii karm ei oleks filmi suhtes, mulle natuke meeldis see tunne, et põdur sicko nagu kogemata filmiks ennast. Läks kuidagi hästi personaalseks ja intiimseks. Isegi kiidan heaks, et oli teistmoodi kui tavaline intervjuusid täis ettekanne Sagawa kuritööst ja hilisemast elust. Aga jah, faking hell, head materjali oli ainult 20-mindise lühidokumentaali jagu.