Reis Hispaaniasse

[JazZ-]

Reis Hispaaniasse
The Trip to Spain (2017)

Esimene kord rändasid nad mööda kodust Inglismaad, teisel korral seiklesid juba päikselises Itaalias. Eesmärk oli mõlemal korral üks - reisida ühest restoranist teise, nautida head toitu ja rääkida kõigest, mis pähe kargab. Kaks ei jää tavaliselt kolmandata ja nii ongi kätte jõudnud hetk, mil "Reisi"-filmidest on saanud triloogia.

Rännumeesteks ikka need samad tuttavad näod: Steve Coogan, kes kehastab ka selle toidusaaga kolmandas osas kuulsat näitlejat ja mitmekordset BAFTA auhinna laureaati Steve Cooganit, ja Rob Brydon, kelle kanda on Steve Cooganist mõnevõrra vähem tuntud ja tituleeritud, kuid siiski tunnustatud koomiku ja näitleja Rob Brydoni roll. Nendega koos on end Hispaania päikese alla kaasa smugeldanud ka aukartust äratav hulk kuulsusi: Mick Jagger, Michael Caine, Al Pacino, Roger Moore, Pierce Brosnan ja paljud-paljud teised. Kõik nendest astuvad üles aga Coogani ja Brydoni kehastuses.

Loe täielikku tutvustust siit

[JazZ-]

Tõenäoliselt mu lemmiktriloogia. Veidi nagu Linklateri päiksefaaside filmide platoonilisem variant, samas jälle ei tea, kohati on Steve Coogani ja Rob Brydeni vahel parem keemia kui Ethan Hawkil ja Julie Delpyl. Soovitan vaatama minna absoluutselt kõigil, peale nende inimeste, kes arvavad, et "Svingerid" on "naljakas". Või noh, mu hoiatus ei käinud tegelikult hipsteritele, vaid lihtsalt kohutava huumorimeelega inimestele, aga ei suutnud kuidagi sõna "naljakas" siiramat vormi selle jõletu filmiga samas lauses kasutada. Anyway, mida ma enne Eesti filmitööstuse tippsaavutuste mahategemist öelda tahtsin, oli see, et eelmiste osadega pole filmil muud seost peale selle, et see lihsalt sama mõnusa "veidi reisime, veidi teeme nalja, veidi sööme, veidi oleme parim film, mis eales ilmavalgust on näinud" valemi järgi tehtud on. Kuna enamus dialoogist on taaskord improviseeritud, siis mõjuvad naljad orgaaniliselt ja noh, naljakalt. Osad impressioonid läksid minust küll natuke mööda, sest pole lihtsalt kõikide jäljendatatavate kõnemaneeridega kursis, aga naersin ikka. Lisaks tuleks mainida, et pole kinosaalis õhupuudusesse suremisele kunagi nii lähedal olnud kui nende David Bowie imitatsiooni tagajärjel.
Mis üldisesse atmosfääri puutub, siis sellepoolest sümpatiseeris mulle esimese osa vihurimäelikult karge Inglismaa sügis vist isegi rohkem kui duo järgmiste seikluste soojad paigad, aga noh, tundus et erinevalt minust ei takista kuumus Brydenit ja Cooganit meeldiv olemast. Tahaks nende sõber olla :'(

Igal juhul pole ma end kunagi nii omal kohal tundnud kui selle kinoseansi ajal, mis on veidi irooniline, sest tegelikult ei istunud ma oma piletil märgitud toolil. Lähen kindlasti veel vähemalt 9999999999999999999999999999 korda vaatama.

Kui kellelgi mu jutu mõte kinno minemise osas segaseks jäi, siis see oli järgnev:

Come, come, Mr. Bond!

9-10/10

[Rasmus]

2/10

[Defexer]

Millal lennuk läheb?

[Ralf]

Olles kahte eelmist filmi näinud, teadsin, mida oodata "Reisist Hispaaniasse". Valemit pole muudetud.
Ei tea, kas asi on selles, et olen ise teistsuguseks läinud, aga seekord tundusid Brydon-Coogan natuke väiklased. Ja imitatsioonidega oli ehk üle pingutatud. Siiski: äärmiselt sarmikas isutekitaja, mis viib mõtted Eesti kargelt kliimalt korraks eemale.