Vanemate surm mõjutas tugevalt kahe orvuks jäänud lapse saatust. Aja möödudes on 20-aastane õde endiselt veendunud ning tahab ka vennale tõestada, et lähedaste inimeste hukkumise ja kõigi sellest tingitud hädade põhjustajaks oli peeglist tulnud kummitus…
Väga meeldiv üllatus. Kinno minnes olin näinud ainult seda jubedalt keskpärast trailerit ja seega puudusid ka igasugused lootused, et see film peaks ka hea olema. Kõrge Rotten pani tegelikult muhelema küll.
Aga jah, igati õnnestunud psühholoogilise rõhuga pingeline õudusfilm, mis loetud minutitega koorub tüüpilisest majahorrorist hoopis üdini ärevaks reaalsusega manipuleerivaks õudustrilleriks, mis on kogu oma ainestiku ammutanud reaalsest psühholoogilisest vägivallast.
Filmi viimased 15-20 minutit on tõsiselt pöörased.
Ma ei ole mitte kunagi "Doctor Who`d" vaadanud, aga Karen Gillian on väga vinge näitlejanna. Nüüd ootan tema "Guardians of the Galaxy" rolli veelgi enam.
Wani-laine kummitushorrorit ja "Inceptioni"-stiilis mindfucki on väga edukalt põimitud ning saadud tulemuseks küllaltki omanäoline õudusfilm. Reaalset hirmu tekkis siiski vaid paaril korral ning seegi oli saavutatud odavate võtetega (ootamatult välja hüppavad tumedajuukselised naised, obvioosselt), nii et eriti kõrgelt ei saa hinnata. Aga idee on korralik ja nagu LFT mainis, siis lõpuminutitel läheb asi päris pööraseks ning seda ainult positiivses mõttes.
2013 aasta lõpul filmifestivalidel head tagasisidet saanud Mike Flanagani õudusthriller "Oculus" põhineb kaheksa aastat tagasi tehtud samanimelisel lühifilmil ja on lõpuks ka meie kinolinadel. Peaosaline Karen Gillan on tuntud kõikidele "Doctor Who" fännidele, mistõttu selle uude filmi kohta on ka öeldud: "The most dangerous Doctor Who adventure yet!". Flanagan on varasemalt lavastanud sellised nimed nagu õudusfilm "Absentia" ja draama "Still Life", mis mõlemad väärivad ära vaatamist.
Pean tunnistama, et "Oculus" meeldis minule väga, kuid paraku mitte oma õuduse pärast, vaid oma stiili ja ülesehituse tõttu. Kahjuks minu jaoks jäi õudus ja ehmatus nõrgaks, kuid psühholoogilise thrillerina töötas linalugu imeliselt hästi. Filmis on olemas momendid, mis on hirmsad, kuid visuaalne narratiiv on kordades võimsam ning mängib need momendid üle. Mike Flanagan on teinud lavastajana ära suurepärase töö ning antud filmi saab pidada mehe töövõiduks. Imeliselt filmitud ja monteeritud mitmes ajastus ja reaalsuses korraga töötav film on kõrge oskuse musternäidis ning hea filmina väga mõnus meelelahutus.
Tegevustik toimub korraga kahes ajastus: tänapäev ja 11 aastat tagasi kui õde ja vend olid veel noored. Terve lugu keerleb antiikse peegli ümber, mille tarvis luuakse korralik ja intrigeeriv mütoloogiline taust, mis kindlasti genereerib veel palju erinevaid filme. Kuigi seda lugu ei ole keeruline paari lausega kokku võtta, on tegemist äärmiselt segase ja hästi läbi mõeldud stsenaariumiga, mis ei lase filmi vaatajal mitte milleski kindel olla. Peegel mängib inimeste peadega ning suudab panna uskuma mida iganes, seega kõik on võimalik ning iga situatsioon ei pruugi olla see, mis ta näib ning vastupidi. Tõeliselt meeldejääv tükk filmikunsti. Teos on kokku pandud selliselt, et iga viimane kui kaader filmis on kahtlusevarju all - kas see tegelikult ikka oli nii?
Ajalugu kordab ennast, selle saame filmiga selgeks, tekitades nii sisu kui ka lõpuga palju dialoogi, diskussiooni ja arutelu, et mis siis tegelikult oli ja kuidas see lugu võiks jätkuda. Flanagani trumbiks terve filmiga on suurepärane oskus tekitada ja hoida pinget, mille suuresti saavutab hea kaameratöö ja elektroonilise muusikaga. Ühel momendil läheb film sedavõrd kõrgetele tuuridele, et ei ole võimalik eristada tänapäeva, minevikku ja reaalsust peale surutud fantaasiast. Näitlejatest pean esile tõstma "Battlestar Galactica" staari Katee Sachoffi esitlust kui pereema ning noore Annalise Basso oskuseid kui noor Kaylie. Lõpetuseks julgen seda filmi soovitada igale filmisõbrale, sest see pakub midagi harjumatut ja meeldejäävat. Filmile hindeks on korralikud seitse punkti. 7/10.
IMO te olete isegi liiga lahja jutuga, minu arust kaasaegse horrori absoluutne tipp. Näitab hiilgavalt, kuidas me ise loome õudused selle põhjal, mis meie voodis või köögis võib olla. Minu arust saab seda mugavalt nimetada ka mõjuvaks draamaks vaimuhaigusest. http://rlfstr.blogspot.com/2014/04/oculus-2013.html
Päris lahedalt jutustatud lugu. Midagi ülihirmsat justkui ei olnud aga koguaeg oli põnev vaadata kuidas lugu rullib end lahti, ja seda üpriski omanäoliselt. Pealegi, peeglid on mulle alati veits kõhedust tekitanud.
Siiski Wan'i viimaste soorituste (The Conjuring, Insidious (eriti 1. osa)) tasemele mu jaoks päris ei tõuse (mis on minu jaoks viimaste aegade meeldejäävaimad sellest genrest).
moar of the same, please
It's only after we've lost everything that we're free to do anything.
Sai ka lõpuks ära vaadatud ja pean ütlema, et olen pettunud. Lootsin näha midagi sarnast "Kurja kutsumisele" ja "Astraalile". Just õuduse poolest, aga filmis vist ei olnud ühtegi kohta, mis oleks mind võpatama pannud. Idee ja mõte olid head, aga minu jaoks jäi nõrgaks. 6/10.
You'll always remember this as the day that you almost caught Captain Jack Sparrow.
