Miller ja Casey otsustavad oma sõbra Jeff Changi 21. sünnipäeva puhul teha mõned õlled, sest järgmisel päeval on sünnipäevalapsel meditsiinikoolis kutsesobivusvestlus. Paraku kujuneb mõnest õllest nii suur läbu ja möll, et hoia ja keela!
Filmi sisu on lihtsakoeline ning palju nähtud oma teemas, kuid konkreetsed seiklused on uued ja huvitavad. Filmi lõpptulemus on oodatav, kuid keskmises tempos liikuv film suudab pakkuda mõnusat meelelahutust terve oma kestvuse vältel. Näitlejate valik filmi on õigustatud, eriti vajalik selle filmi jaoks on Miles Teller, kes oma lõputu lobaga suudab seda filmi oma õlgadel kanda. Naistele silmarõõmu pakub Astin ning Chon vähemalt oskab ekraanil palju juua ning alasti ringi joosta. Kokku tuleb sellest tõeline möll ja märul, mis pakub ka mõned naljad siin ja seal. Muusika filmis ei ole originaal, vaid ülemaailma juba tuntud popmuusika. Samuti visuaalselt on film selline nagu ootaks - enamasti tume ja siseruumides. Näeme palju ilusaid noori naisi ja mehi, autoga rallimist ja igasugust muud varahävitamist, mis hommikuks on kõik salapäraselt kadunud. Kokkuvõttes ei hakka see film kunagi kandideerima ühelegi auhinnale, kuid üheks korraks hea seltskonnaga ning natukene pehmema peaga võiks olla päris naljakas film. Hindeks 5/10.
Langeb samasse kategooriasse The Hangover'i ja Project X tüüpi filmidega, ning teistega võrreldes ei paku 21 & Over midagi uut. Tegevus toimus juba mujal nähtud valemi järgi. Suhteliselt kohe algusest olin valmis Miller'it mitte sallima, aga enda üllatusekski ei käinud tema tegelane niivõrd närvidele nagu oodata võis. Leidus nii vaimukaid kui liiga nõmedaid momente, sügavat mõtet siit otsida ei tasu, aga kui on vastav tuju, toimib meelelahutusena küll.
Võib-olla juhtus mul lihtsalt vastav tuju olema, kuid minu meelest oli see film pööraselt naljakas. Vaatamata tegelaste teatavale kretinismile ja nende tegevuse üldisele taunitavusele ei mõjunud see ka kuidagi madalalaubaliselt. (Meeldivalt kiire) dialoogiga oli selgelt palju vaeva nähtud; aeg-ajalt selliste komöödiate puhul tekib ikka tunne, et paberil polnud õieti midagi ning näitlejate ülesandeks jäi püüda asi võimalikult naljakaks teha, millega ei saada sageli lihtsalt hakkama. Eks seda reklaamitigi kui filmi, mille taga "The Hangover"-i stsenaristid. Viimast ma kaugeltki ei armasta, ent seal on teravusi, milletaolisi leiab siitki. Ma pole komöödiatega teab mis sina peal (enamasti žanr, milles end kõige vähem kodusemalt tunnen), kuid sellega võis küll rahule jääda. Võrdlus "Project X"-iga on täiesti asine, ehkki too film on palju postmodernistlikum.
