Pärast India (Mia Wasikowska) isa surma kolib onu Charlie (Matthew Goode), kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, elama India ja tema ebastabiilse ema (Nicole Kidman) juurde. Tüdruk kahtlustab, et kummalisel ja karismaatilisel mehel on mingi tagamõte, kuid kiindub temasse üha enam.
Filmi sisu on aeglase tempoga, gootilik müsteerium, mida saadab huvitav visuaalne lähenemine detailidele. Kohati veider, kohati põnev, kohati seksuaalne teos on meisterlikult lavastatud ning suurepäraselt näideldud thriller, mis on kindlasti vaatamist väärt. Teistsugune soundtrack on boonuseks äärmiselt ilusale visuaalsele stseenide kogumikule, mille taustaks on hea dialoog ning kesine narratiiv, mis ei suuda loodud ootust üleval hoida. Lõpetatakse sellise muljega, et filmile on tulemas järg kunagi tulevikus. Igal juhul julgen seda filmi soovitada igale müsteeriumi ja thrilleri austajale, samuti gootifilmide fännid peaksid saama omajagu inspiratsiooni. Hindeks on 7/10.
Jah, väga meisterlikult lavastatud... Režiitöö-wise üks selle aasta silmapaistvamaid. Täpselt ei olnud aga aru saada, mida film täpselt olla üritas, sest erinevaid žanreid segati väga julgelt. Nõuab vist kahekordset vaatamist. http://rlfstr.blogspot.com/2013/09/stoker-2013.html
Kui panna kõrvuti kolme Lõuna-Korea meisterlavastaja Joon-ho Bongi, Jee-woon Kimi ja Chan-wook Parki esimesed inglisekeelsed filmid, vastavalt järekorrale "Snowpiercer", "The Last Stand" ja "Stoker", siis kõige kvaliteetsem ja kõrgendatud ootusi rahuldanud film ongi Bongi "Snowpiercer" (5/5). Kimi "The Last Stand" (2/5)ei kõlvanud kuskile, eriti kui silmas pidada, et Kim on teinud sellised suurepärased põnevikud nagu "A Bittesweet Life" ja "I Saw the Devil". Parki "Stoker" jääb aga sellisele tasemele, kus saab öelda, et tegu on peaaegu et väga hea filmiga.
"Stoker" on fantastiliselt lavastatud: painajalik helitöö, lummavad kaadrid/lummav kadreering ja täpselt fikseeritud väga tugevad näitlejatööd. Eelmise aasta kauneima lavastusega film aga kannatab Wentworth Milleri stsenaariumi tõttu. Siiamaani tundub imelik, et just "Prison Break`i" sümpaatne peaosatäitja Miller kirjutas stsenaariumi, mille lavastas mu lemmiklavastaja. Lugu algab igati põnevalt. Müsteeriumit jagub ja pinget kasvatatakse oskuslikult, kuid alt veavad filmi pöördelised momendid, mis ei taga üllatusi ega originaalseid mõtteid. Kõik mõjub ääretult klassikalise müsteeriumina. Seetõttu ei mõjunud kulminatsioon eriti põnevalt, vaid muutus õnnetult kuivaks. Perekonna teema ja kappidesse surutud luukerede mõju pere ainsale lapsele oli filmi peamine pinge, aga lõpu pööretega ilmsiks tulnud saladused ei mõjunud kuigivõrd veenvana ning tänu sellele kaotas viimane ja väga oluline stseen minu jaoks igasuguse usaldusväärsuse. Filmi taotlused on selged, aga nende elluviimine jättis soovida. Kuskil jäi midagi vajaka ja psühholoogilise pinge vabanemine jäi ilma vajaliku pauguta tänu tuntavale ebaveenvusele.
