Suured pulmad

[Rasmus]

Suured pulmad
The Big Wedding (2013)

Komöödia pikalt lahutatud olnud endisest abielupaarist Donist (Robert De Niro) ja Elliest (Diane Keaton), kes peavad oma poja pulmade jaoks teesklema, et elavad ikka veel õnnelikult koos.

Loe täielikku tutvustust siit

[Pixie]

Treiler suutis jätta päris okei mulje (selles mõttes et kui kõik teised huvi pakkuvad filmid saaks ära nähtud, võiks ju seda ka kunagi vaadata), kuid poleks osanud oodata, et film ise on ka nii meelepärane oma lõbususe, kerge sisu ja meeldivate näitlejatega. Võib-olla istus lihtsalt hästi antud hetkel oleva tujuga ja kulus ära töönädala lõpetuseks. Usun, et mingil teisel ajal üle vaadates kahaneb filmile pandud hinne märgatavalt. Diane Keaton ja Susan Sarandon on alati meeldinud, sama lugu oli nende tegelastega. Jared'i lugu oli teiste omadega võrreldes kõige pinnapealsem, ei läinud eriti korda. Leidus paar üllatavat momenti, naerda sai ja lõpulaul jäi kummitama.

[filmiarvustus]

Film sisu on igav ning igas mõttes poolik. Zackham selgelt tõlkis filmi valesti ning ei olnud suuteline looma samaväärset teost nagu seda on prantslaste originaal. Situatsioonid ja karakterid loovad ja ehitavad ülesse momente, mis peaksid hiljem tooma palju koomilisi momente, kuid need ununevad ning igas potentsiaalsest kohast minnakse lihtsalt üle. Kahjuks dialoog on olematu ning tegelased filmis ootamatult igavad, mida päästavad vaid mõned üksikud momendid filmis olevate veteranide käest. Visuaalselt ja muusikaliselt on film sama tühi kui huumori poolelt, jättes filmile väga vähe momente, mille eest punkte anda. Kuidas suudeti Robin Williams muuta igavaks on üle minu mõistuse. Kindlasti ei soovita seda filmi vaadata, vaid oodake paar aastat, et üks õhtu sõprade ja õlledega hilja õhtul televiisorit piiluda.
Hindeks 3/10.

Põhjalikumalt saab lugeda siit: http://www.filmiarvustus.eu/2013/07/the-big-wedding-2013-vaga-piinlik.html.

Häid filmielamusi.

[Ralf]

Tegelaste õigustamatu paljusus vähendas kahtlemata filmi suutlikkust kujutada nendevahelisi lähisuhteid nii, et vaataja nendesse emotsionaalselt investeeritud oleks või neist kuidagi hoolidagi saaks - tulemuseks on üks jahedaid emotsioone tekitav pooleteisetunnine vanemate ning uuemate nägude galerii. Paari aasta eest söandanuks veel öelda, et filmi ainsaks reaalseks tugevuseks on nende nn veterannäitlejate leegion, aga kuna mu usaldusväärsus nii Robert De Niro kui tema filmide suhtes on juba ammu hääbunud, ei ole ka see kellegi ettekääne antud komöödiale pilgu peale viskamiseks. Imelik on vaadata "Mean Streets"-i ja siis paar päeva hiljem seda siin.