Lõikan pooleks ja söön lusikaga. Olen kuulnud, et mõned söövad koorega, ise pole nõnda proovida julgenud. See koor tundub ju kole karvane ja imelik. Ja tõepoolest, kiividega tasuks piiri pidada: hävitasin kord kaheksa tükki ja keel hakkas veritsema.
Kiivide puhul häirib ka see jah. Sellepärast ei olegi sümpaatsed nad enam eriti, kuigi võimaluse korral nosin mõne ikka. Ja, Ralf, munakoored ja karvased ?
Heh, ma olin juba täiesti kindel, et järgmiseks küsimuseks tuleb : "Kas eelistad keedetud või praetud kartuleid?" Mis kiividesse puutub, siis nende söömise kohta pole endal paraku midagi originaalset välja pakkuda, ikka traditsiooniline keskelt pooleks ja lusikaga. See kui valusaks nad keele teevad sõltub minu meelest ka mingil määral kiividest. Kui joppab ja on head kiivid, siis ei juhtu midagi.
Lõikan pooleks ja söön lusikaga. Koorega ma küll mingil juhul ei sööks. Jumal teab, mis kemikaale nad kiivide peale pritsinud on. Eriti palju süüa neid ei jõua.
Viimasel ajal ei kipu neid ka sööma ja alati algus on kõige ebameeldivam olnud. Seda on väga raske kirjeldada, aga mingi ebameeldiv külmavärin käib läbi mõlemal suupoolel kuni põskedeni vms.
Varasemast: mina söön vedela kollasega munasid. Keedetult või praetult, eelistan keedetult. Mis mulle ei meeldi on see kui praetu munal jääb too rebu osa vedelaks. Jakk, see maitseb nagu tatt - jah, mingil hetkel arusaamatuks jääval põhjusel olen ma lapsepõlves oma tatikollid ninast suhu ümbertõstnud ning mäletan seda jälki mekki. Ise olen niivõrd võimas meisterkokk, et kui mulle anda kaanega pann, siis seda vedela rebu probleemi ei teki.
Kiivisid söön lusikaga, kusjuures jagan need noaga eelnevalt - silmamõõdu alusel - pooleks. Meeldivad väga.
Ma olen ka traditsiooniline poolekslõika(/u)ja ning seejärel lusikaga ründaja. Kusjuures seda tunnet, et nad mõne aja pärast keele valusaks peaksid muutma, ei mäletagi vist - kiivid on lihtsalt alati populaarsed puuviljad, mida küll tihti sööma ei juhtu, aga mis seepärast veel paremini maitsevad.
?
