Raamatud

lostinthemist · Post by **lostinthemist** » 18. December 2009, 23:36

"Kuristik rukkis" oli hea raamat, kuid ma ootasin konkreetselt paremat teost pärast seda, kui palju häid kiidusõnu olin selle kohta kuulnud. Läbi lugedes jäi väike pettumuse maik suhu.

Post by **JazZ-** » 19. December 2009, 01:48

"Kuristik rukkis't" pidime koolis lugema vist 7. klassis, sest klassijuhataja, (kes oli ühtlasi ka kirjanduse õpetaja), lootis, et see raamat teeb meie jaoks mõned asjad veidi selgemaks. (Mis oli seotud mingite klassis tol hetkel eksisteerinud probleemidega- milles need täpsemalt seisnesid, mul enam meeles pole.) Igal juhul sel hetkel mulle raamat meeldis, kuigi praeguseks pole sisust enam suurt midagi meeles. Tahaks kunagi kindlasti uuesti läbi lugeda.

LiveForThis · Post by **LiveForThis** » 19. December 2009, 03:12

Jep, "Kuristik rukkis" oli ülikõva. Kaks korda läbi loetud.

Salingeri kirjeldused, iseloomustused ja Holdeni arutelud pakkusid ehtsat lugemisrõõmu.

kigents · Post by **kigents** » 19. December 2009, 18:20

Tellisin endale ka raamatu Avatar: The Field Guide to Pandora: A Confidential Report on the Biological and Social History of Pandora.

Hetkel loen Stargate Atlantis: Rising.

IlseV · Post by **IlseV** » 25. December 2009, 01:57

"Lohetätoveeringuga tüdruk"
Stieg Larsson

Mul on hea meel, et see pole üldine reegel, kuid olen tähele pannud enda lugemisharjumuse kohta, et on raamatuid, mille puhul pettun sageli, kui olen lasknud eelnevalt end heast ruumorist kaasa haarata (näiteks "Tõde ja õigus I") ning samas suhtudes mõnda autorisse / teosesse (näiteks Remarque või "Lohetätoveeringuga tüdruk") üsnagi suure kahtlustuse ning eelarvamusega, pean oma arvamust muutma, sest oojaa, Milleniumi-triloogia esimene raamat oli vägagi meeldiv ning Lisbeth Salander võlus mu oma quirky'likkusega juba esimestest kirjeldustest; Vangeri suguvõsa müsteerium ei olnud küll niiii (hmm...) väga kaasahaarav, aga põhjamaalasliku Rootsi kohta vägagi frigiidseid perverte pulbitsev.

Edasi rääkides kirjutaksin vist kõik saladused välja, nii et konkreetselt punkt nüüd.

delete · Post by **delete** » 25. December 2009, 17:46

Hakkasin Kukumägi raamatut lugema ja ka Ivan Orava 100 aasta juubeli väljaannet :pööritus:

Spellbound · Post by **Spellbound** » 25. December 2009, 18:00

Sain Stephen King``i Udu läbi. Darabonti film raamatule ikkagi üpris truu, kui lõpp välja arvata. Raamatu lõpp sobis, aga sobis ka filmi oma.
Nüüd jätkan Coelho Alkeemikuga

hau · Post by **hau** » 01. January 2010, 17:35

Soovitage häid/lihtsaid/geniaalseid/filmilikke ulme lühijutte. millest saaks teha filmi

Kickflick · Post by **Kickflick** » 02. January 2010, 15:10

Goethe "Fausti" loen hetkel, kahe päeva jooksul olen lugenud juba 140 lehekülge ära, meeldib väga. Goethe teeb Shakespearile minu silmis küll täiega ära.

null · Post by **null** » 02. January 2010, 15:20

ISBN 978-9985-9980-6-9

Hea.

KiiZ · Post by **KiiZ** » 02. January 2010, 15:53

null wrote:ISBN 978-9985-9980-6-9

Hea.

Jõuluvana tõi isale, veidi lehitsesin, millalgi võtan tõsisemalt ette. Volgi muusika fännina kuulasin aga koheselt plaadi läbi, mis oli täitsa hea, korralik muusika ja huvitavad vahetekstid.

null · Post by **null** » 02. January 2010, 22:10

plaat on samuti hea jah. Ostsin raamatu Rahvaraamatu sooduspäevadel. 199 asemel oli vaid 99 kulli.

Wisegirl · Post by **Wisegirl** » 03. January 2010, 02:06

Gabriel Garcia Marquez "Sada aastat üksindust"
Huvitav ja kerge (kohati imelik)* lugemine, mis on pikitud tarkuseteradega. Kirjeldused on suurepärased ja idüllilised; vahetult enne raamatu lõppu kirjeldatakse ühe tegelase Fernanda hädaldamist pea kaks lehekülge. Seda on võimalik ühe hingetõmbega lugeda ja see näägutamine on nii ehe nagu toimuks see otse sinu kõrval.

Raamat kirjeldab, jutustab ühest perekonnast saja aasta jooksul.
* perekond (eriti mehed) on kiimas pilastajate (pedofiilide?) suguvõsa.

IlseV · Post by **IlseV** » 03. January 2010, 02:11

Wisegirl wrote:Gabriel Garcia Marquez "Sada aastat üksindust"
Huvitav ja kerge (kohati imelik)* lugemine, mis on pikitud tarkuseteradega. Kirjeldused on suurepärased ja idüllilised; vahetult enne raamatu lõppu kirjeldatakse ühe tegelase Fernanda hädaldamist pea kaks lehekülge. Seda on võimalik ühe hingetõmbega lugeda ja see näägutamine on nii ehe nagu toimuks see otse sinu kõrval.

Raamat kirjeldab, jutustab ühest perekonnast saja aasta jooksul.
* perekond (eriti mehed) on kiimas pilastajate (pedofiilide?) suguvõsa.

Ma j u s t alustasin sellega (sõbrantsi lemmikraamat + "Lugu" = soovitus) ja peale 30dat lehekülge olin/olen kindel, et probabiilselt saab sellest üks parematest raamatutest üldse, mida lugenud olen (but let's not jinx that one). Garcialt lugesime koolis ka üht novelli, maa peale tulnud inglist, ja ka see meeldis.

Jolt · Post by **Jolt** » 03. January 2010, 11:31

Wisegirl wrote:Raamat kirjeldab, jutustab ühest perekonnast saja aasta jooksul.
* perekond (eriti mehed) on kiimas pilastajate (pedofiilide?) suguvõsa.

Wow, see on veidi pinnapealne ja kitsarinnaline hinnang. Seda, mis on normaaliks, tuleb vaadata konkreetsele piirkonnale ja ajale omaste tavade piires ja sarnased jõuga pealesurutud hinnangud, mis on tehtud meie ajas ja ruumis kehtivate tavade järgi, on lihtsalt ja konkreetselt jaburad.

Mõtle kõiksuguste seepide peale ja taipad koheselt, et ka tänapäeval pole nõbude ja veidi tavatult lähedaste sugulaste vahelised suhted Ladina-Ameerikas sedavõrd hull tabu nagu luterlikus Euroopas. Mõtle tagasi veidi varasemasse aega Euroopas, Ameerikas, Aasias - vahet ei ole - mitmekümneaastased mehed, kes olid ennast ülestöötanud ja varaliselt kindlustanud, abiellusid varases puberteedis tüdrukutega. Olid teised ajad ja teised reeglid. Puhta erinevuse põhjal ei saa öelda, et need ühiskondlikud normid on kuidagi vääramad. Ega sarnased reeglid pole ju jäädavat, kaugemas tulevikus hinnatakse ka paljud meie jaoks normaalsed asjad "imelikuks".

Ühtlasi - tean, sest eksisin ise sama asjaga - raamatu nimi on "Sada aastat üksildust".

Muidu, Sada aastat üksildust on ka minul üks lemmikraamatuid ja maagiline realism on ilmselt sümpaatseim kirjandusvool. Marquez kerge iroonia töötab täiega. Põhimõtteliselt pilab ta kogu elu, tolle täies laialivalguvuses. Loetud sai päris ammu, nii et täpseid nimesid ja detaile ma mälust manada ei suuda. Mäletan vaid seda, kuidas paljud järgnevad põlved peegeldasid mingil määral esimest, kuid olid alati magedamad ja vähem terviklikud. Lugedes tekkis kergelt selline tunne nagu liiguks mööda mingit spiraali, üha alla poole. Võimas värk.