Merehädaline kuul

[Soprano]

Merehädaline kuul
Castaway on the Moon (Kimssi pyoryugi) (2009)

Tõeline väike meistritöö Lõuna-Koreast, mille žanrit on raske määratleda, ja kas peabki?!

See on midagi, mis jääb romantilise ja absurdikomöödia vahepeale. Sooja ja südamliku huumoriga, vürtsitatuna pikantsete absurdielementidega, räägib see äpardunud enesetapja kaasakiskuva loo, mis oma sügavustes puudutab tegelikult väga valusat teemat: üksikisiku, inimese ja urbaniseerunud ühiskonna kohutavalt suureks ja sügavaks moondunud konflikti.

Nagu Aasia kinos sagedasti, areneb film mitmel tasandil. Esmane süžeeline liikumine, mis on lihtsalt kahe inimese kokkusaamise ja leidmise lugu köidab ka ilma filosoofilistesse sügavustesse laskumiseta. Vaataja aga, kes viitsib märkidest ka tähendust otsida ja minna kaasa erinevate seisunditega, saab topeltnaudingu osaliseks. Rääkimata sellest, et film on taas esmaklassiliselt üles võetud.

Film linastub 2009. aasta PÖFFil.

Loe täielikku tutvustust siit

[Spellbound]

Ilus ja mõtlemapanev film, mis oleks osaliselt kui versioon Crusoest, aga selle konksuga, et sa ei ole saarel üksinda. Sa oled üksinda teiste inimeste seas. Üksinda rahvamassi keskel. Keegi ei kuule ega näe sind. Põige 3 aastat erakluses elanud isiku ellu on kõige parem osa.

[Malcolm]

Lootsin rohkemat, aga korralik vaatamine oli küll. Komöödiaelement, mis paljude jaoks ilmselt peamine, oli tasemel, naerda sai, mitmeid päris kulunud nalju suudeti muigamapanevalt välja mängida. Miinuspooleks jääb kummalise armastusloo lahendamine, draamaelemendi nõrkus ning lõpu naiivsus. Sellisest kapitalismikriitilisest farsimõõtu materjalist saanuks enamat välja mängida. 7/11

[Trash]

6/10 : Castaway on the Moon

[LiveForThis]

Väga ilus lugu 10/10

[Spellbound]

9/10 Paar häirivat momenti, aga muidu üle ootuste tore film.

[IlseV]

Viimasel ajal on sarnaseid intothewildilikke ja materialistlikust ühiskonast pääsemise stiilis lugudest üleküllastus tekkinud. Mitte, et nad tühisteks muutuksid, aga kummalisel kombel hakkavad enamus ennast kordama, kuigi arvan, et erinevaid teemasid on miljoneid, mida välja nuputada. Ka "Castaway on the Moon" polnud väga eriline, sest sisu jäi eelmainitu, kohustusliku armastusloo ning eneseleidmise liinide põimikusse. Sellegi poolest oli film väga sümpaatne ja esmapilgul ei oska midagi meeletult häirivat isegi esile tuua. Jah, absurdseid hetki oli sisse põimitud hulgi, aga kokkuvõtlikult sulasid nad niivõrd loo sisse, et ei imestaks, kui midagi lähedast ka reaalses elus juhtunud pole.

Iseenesest näitas juba algus, kuivõrd sõltuvad me tehnikast oleme ja saarele sattumist võib võrrelda Eesti mastaabis metsa eksimisega, kus väljapääsu leidmiseks võib kuluda päevi. Enda kogemusest tean öelda, et ka kohas, kus olen piltlikult öeldes sadu kordi käinud, suutsin poole kilomeetri raadiusega alal totaalselt võssa orienteeruda ning väljapääsu leidmiseks kulus piinlikult palju aega.

Ja lõpuks, mis idamaade kino juures üldse paelub, on sealsete inimeste erinevus lääne omadega. Nende aju oleks programmeeritud teisi kanaleid pidi jooksma või midagi sarnast. Nagu tavalise foto teeb vahepeal keskpärasest paremaks must-valgsus, muutsid näitlejad filmi praegusel juhul oluliselt sümpaatsemaks.

[0ll]

Töötab ka kolmandal vaatamisel
Tõeliselt ilus, süütult naiivne, rahustav lugu. Sain suhteliselt kiiresti välja ja jäin ukse juurde tuttavat ootama. Jäi mulje, et kõik saalist väljuvad inimesed olid õnnelike nägudega. Mitte tingimata rõõmsate, vaid just õnnelike nägudega... Tõeliselt positiivne, et maailmas leidub asju, mis seda teha suudavad.

Visuaalselt laitmatu, suurepärased näitlejad ja muusika - tõestus

Paljud on otsinud ja leidnud siit mingeid ühiskonnakriitilisi teemasid - kaasaegse inimese abitus, inimese ja tehnika konflikt... Minu arvates "tõestab" see teos just vastupidist

Spoiler :

merehädaline (inimene) on leidlik ja võtab ennast kokku. Tehnika mõju inimesele oli suurepärases tasakaalus: ebausaldusväärne mobiil ei aidanud üksikult saarelt põgeneda - moodne fotoaparaat päästis kaks inimest; julm buss rikkus kahe inimese õnne, tüütu sireen päästis maailma

9/10

[lostinthemist]

Ääretult siiras, ilus ja fantastiline film. Mehe tegutsemist saarekesel oli nii põnev vaadata. “Castaway on the Moon” hakkas tõeliselt särama siis, kui peategelane oli aktsepteerinud, et ta ei pääse saarelt kuidagi minema (hiljem koguni ei tahagi) ja hakkab tegutsema, et seal viibimine endale mugavaks teha. Saarekesel oli üsna palju prahti ja peategelane leidis neile alati mingi rakenduse. Näiteks saarel ringi liikumiseks olid kingad liiga ebamugavad ja hiljem meisterdab plastikpudelitest jalanõud.

Algas suurepäraselt. Lõppes suurepäraselt. Pärast vaatamist tundsin, kuidas minu sisse oli süstitud hästi suur kogus positiivset energiat. Tundsin, et pärast vaatamist olin siiralt õnnelik. Iga sekund sellest filmist oli väärt. Korrakski ei hakanud igav. Minu silmis oli see väga kaval ja originaalne nüke, et tehakse robinsonaadifilm urbanistlikus keskkonnas – saart ümbritses suur ja kirev linn. Aeg-ajalt sõidavad paadid samuti saarest mööda. Kusjuures, filmi viimases kolmandikus tehti väga kaval viide samateemalisele filmile “Cast Away.” Issand, huumor oli samuti võrratult hea ja mõnus. Selline… siiras huumor. Muusika on muuhulgas ilus. Üks laul jäi kummitama paariks päevaks.

9/10
Kusjuures, alguses oleksin andnud hindeks 8/10, aga “Castaway on the Moon” jäi mulle pikaks ajaks meelde ning tõstsin hinnet.

Hiljuti juhtus meil siin lähedal ka peaaegu midagi sarnast.

[lostinthemist]

Seda filmi olen näidanud nüüdseks mitmetele sõpradele ning just vaatasin seda viiendat korda koos emaga. Isegi mu emale meeldis tohutult see film, kuigi ta oli alguses natuke skeptiline. ^^

"Castaway on the Moon" meeldib iga korraga järjest rohkem. Antud linateos on nüüd nii sügavale minu naha sisse pugenud, et sellest on saanud vist üks mu lemmikfilme. Lõpp toob alati pisara silma. :')
Kõik põhilise olen juba eelmises postituses ära öelnud, ja pole palju enam lisada. Kõrge rewatch value minu jaoks. Aga siiski rõhutaksin veelkord seda fantastilist ja võrratut muusikat. Soovitan soojalt kuulata järgnevat kahte instrumentaalpalakest OST'ist:
For Jungyeong - isiklik lemmiklugu OSTist.
That Girl's Little Island

Kusjuures, Lõuna-Korea suvekooli käigus külastasin koos sõpradega seda pilvelõhkujat, mida mainitakse filmi jooksul korduvalt - 63. hoone.

Spoiler :

Selle tipus oli vaateplatvorm, kus avanes maagiline vaatepilt Seouli linnale ja sain näha seda saarekest päris oma silmaga. Jah, see saar on tõepoolest päris.

Spoiler :

[LiveForThis]

One amazingly big LIKE for you, Lost!