Where Eagles Dare (1968)
Kelly's Heroes (1970)
Veel kaks men on a mission filmi. Neid ühendab rež. Brian G. Hutton ja mõlemas mängib Clint Eastwood.
Kelly's Heroes oli neist kõige ladnam ja meeldis ka rohkem kui Dirty Dozen.
Viimane vaadatud film! (mis puudub FV andmebaasist)
Moderator: Meeskond
-
lostinthemist
- Ristiisa
- Posts: 2195
- Joined: 02. February 2006, 01:43
- Location: Lõuna-Korea
AvP_75 wrote:Ojaa, täiesti nõus. Terve film oli nagu üks ülimalt magus šokolaadikomm, mida sööks lõputult elu lõpuni. Kui sa vaataksid nüüd ka ära "My Neighbour Totoro..."
Nähtud juba.
Nüüd asusin Disney klassika kallale, millest polegi varem ühtegi täies pikkuses näinud. Esmalt Snow White and the Seven Dwarfs ja lähen kronoloogiliselt edasi.
Der Untergang
Hea film,kui teine maailma s6da ja see teema huvi pakub siis tuleks seda filmi kindlasti vaadat.Minu arvates oli tegi see saksa näiltjea(nime ei tea) parima Hitleri kehastuse mis ma näinud olen filmides.
Muidugi huvitav kui palju selles filmis oli päriselt juhtunud ja palju välja m6eldud?
7,5/10
Hea film,kui teine maailma s6da ja see teema huvi pakub siis tuleks seda filmi kindlasti vaadat.Minu arvates oli tegi see saksa näiltjea(nime ei tea) parima Hitleri kehastuse mis ma näinud olen filmides.
Muidugi huvitav kui palju selles filmis oli päriselt juhtunud ja palju välja m6eldud?
7,5/10
ingrids wrote:Boys Don't Cry, olen enne telekast paar korda näinud, aga seekord süvenesin filmi rohkem ja pärast lugesin veel pika ja detailse artikli läbi, mis ja kuidas kõik päriselt juhtus ja pärast oli mul terve õhtu oi kui halb, lihtsalt nutta oleks tahtnud.
Endal on see ka peatselt plaanis, olen siiani näinud vaid keskkohta ja mingeid lõpumomente.
Viimati vaadatud Novo.
Inglooorious Baasterds
Hmm, kavatsesin ka Basterdite teemasse pikemalt kirjutada, aga siis loen eelnevaid postitusi ja ahhaa, näe, hau kirjutas juba sellest ja rauls tollest ja Kidd kolmandast ja Jolt neljandast ja kokkuvõtteks öeldigi kõik ära. Aga midagi siiski:
Tarantino on Tarantino, ja seda vist ei muuda miski. Mulle kuidagi istuvad need chapterid, mis ei pruugi küll kronoloogiliselt õiges järjestuses olla ning tekitavad seetõttu mõnusa segaduse.
Teiseks kuradima heaks plussiks on see twisted huumorimeel, mis avaldus saundträkis ja loo sisus. Muusikavalik on ka üldiselt meeleolukas ning muigama ajav. Üldse on kogu film tervikuna väga viimistletud, just selles mõttes, et stilistilistele detailidele on pööratud tähelepanu ja ei teki sellist sloppy-floppy-tunnet.
Kummalisel kombel naersin/muigasin väga palju, isegi olukordades, kui seda ette vist polnud nähtud. Aga no tõesti, neid skalpe lõigati nagu leiba ning üks koht ühes killimisstseenis oli niivõrd mehhikoseebilik, kui veel annab olla. See-eest "haakristitamist" vaatasin sõrmede vahelt piiludes.
Ahjaa, ühed filmi tähtsamad osad - dialoogid - olid üsna geniaalsuse piiril. Nautisin, kui pinget järjest kruviti ja kruviti suuremaks, kuidas liikus kaamera, missugune oli näitlejate miimika ja see üldine meeleolu lihtsalt viis mindblowingu äärele.
Hans Landa tegelaskuju twisted naer, creepy iseloom ja huumor; Bridget von Hammersmarki ja Shosanna Dreyfusi ilu ja Basterdid (italiaano nali oli küll lihtsakoeline, aga üsna mõjuv). Siinmainitud Eli Rothi ülevõllikeeramine isegi niiväga ei häirinud, pigem vaatasin seda lihtsalt leebema pilguga.
Kindlasti jäi veel midagi meeldejäävat mainimata, aga nojah sellega.
Inglorious Basterds oli hea film, aga ma pole veel kindel (liiga värsked emotsioonid), kas ta mulle nüüd niii väga meeldis meeldis. Positiivselt meelestatud olen see küll.
Hmm, kavatsesin ka Basterdite teemasse pikemalt kirjutada, aga siis loen eelnevaid postitusi ja ahhaa, näe, hau kirjutas juba sellest ja rauls tollest ja Kidd kolmandast ja Jolt neljandast ja kokkuvõtteks öeldigi kõik ära. Aga midagi siiski:
Tarantino on Tarantino, ja seda vist ei muuda miski. Mulle kuidagi istuvad need chapterid, mis ei pruugi küll kronoloogiliselt õiges järjestuses olla ning tekitavad seetõttu mõnusa segaduse.
Teiseks kuradima heaks plussiks on see twisted huumorimeel, mis avaldus saundträkis ja loo sisus. Muusikavalik on ka üldiselt meeleolukas ning muigama ajav. Üldse on kogu film tervikuna väga viimistletud, just selles mõttes, et stilistilistele detailidele on pööratud tähelepanu ja ei teki sellist sloppy-floppy-tunnet.
Kummalisel kombel naersin/muigasin väga palju, isegi olukordades, kui seda ette vist polnud nähtud. Aga no tõesti, neid skalpe lõigati nagu leiba ning üks koht ühes killimisstseenis oli niivõrd mehhikoseebilik, kui veel annab olla. See-eest "haakristitamist" vaatasin sõrmede vahelt piiludes.
Ahjaa, ühed filmi tähtsamad osad - dialoogid - olid üsna geniaalsuse piiril. Nautisin, kui pinget järjest kruviti ja kruviti suuremaks, kuidas liikus kaamera, missugune oli näitlejate miimika ja see üldine meeleolu lihtsalt viis mindblowingu äärele.
Hans Landa tegelaskuju twisted naer, creepy iseloom ja huumor; Bridget von Hammersmarki ja Shosanna Dreyfusi ilu ja Basterdid (italiaano nali oli küll lihtsakoeline, aga üsna mõjuv). Siinmainitud Eli Rothi ülevõllikeeramine isegi niiväga ei häirinud, pigem vaatasin seda lihtsalt leebema pilguga.
Kindlasti jäi veel midagi meeldejäävat mainimata, aga nojah sellega.
Inglorious Basterds oli hea film, aga ma pole veel kindel (liiga värsked emotsioonid), kas ta mulle nüüd niii väga meeldis meeldis. Positiivselt meelestatud olen see küll.
Someone Like You... - 6/10.
Üldjoontes suhteliselt tavaline romantiline komöödia. Kannatas ära vaadata küll. Kindlasti aitas Ashley Juddi ilu palju kaasa. Siin filmis on ta eriti seksikas! Lõpptulemuse ehk selle, kelle naispeategelane enda kaaslaseks valib, arvasin kohe alguses ära. Ses suhtes põnevust ei tekkinud.
Üldjoontes suhteliselt tavaline romantiline komöödia. Kannatas ära vaadata küll. Kindlasti aitas Ashley Juddi ilu palju kaasa. Siin filmis on ta eriti seksikas! Lõpptulemuse ehk selle, kelle naispeategelane enda kaaslaseks valib, arvasin kohe alguses ära. Ses suhtes põnevust ei tekkinud.
