God damn. See on ikka hea. Gena Rowlands mängib superhästi ühte kolme lapse ema, kes on kergelt cuckoo. Peter Falk tema abikaasana proovib hoida tema veidruste kõrval kainet meelt. Rowlandsi miimika ja kehakeel ja olek on ikka nii ehtne, et näiteks mõlemas pikas söögislaua stseenis, kus kõik lauasolijad proovivad Rowlandsiga meelepärased ja tolerantsed olla, ent nende pilkudest ja ilmetest irduv ebamugavus ja piinlikkus muudab ennast ka rahulolematuks. Cassavetesi rezii on ikka nii üksikasjalik ja detailne, et kõikide tegelaste enesetunne ja meeleolu tuleb nii hästi esile. Stseenid on pikad ja põhjalikud. Kaameratöö on super, annab seitsmekümnendate fiilingut nii hästi edasi.
Põrgupõhja uus Vanapagan
Kurat, kuigi olin lugenud raamatut ja ka Tõde ja õigust, siis alles nüüd filmi vaadates sain aru, kui sarnased ikka mõlemad Tammsaare teosed on. Faking obvious. Ja muidugi stseen, kus Vanapagan maadleb karuga ja kätt haavab peale mida üks ta poegadest kuseb selle haava peale, et see terveks saaks(?), on ikka nii lege.
Mis juhtus Andres Lapeteusega?
Päris huvitavalt jutustatud ja monteeritud lugu. Raamjutustus töötas kah.
The Soviet Story Tõsiselt kurb ja traagiline II Maailmasõja kuritegude lahkamine Läti poolt. Hea teada, et meie rängim ajalugu on heades kätes ja mitte mingit puru silma ajamist ei ole. Sain ka palju uut teada.
Slumdog Millionaire - Rentslimiljonär Ootasin filmi vaatamisega nimelt kaua aega, et kogu haip oleks haibitud ja pori loobitud. Film oli ju kõvasti üle keskmise hea, ideaalsest jäi küll päris palju puudu aga materdamist ka väärt pole. Plussideks lapsnäitlejad, soundtrack ja mõni naljakas moment, miinusteks lõpp, mis kuidagi ära vajus (miljoniküsimus tulnud üllatusena) ja ma oleks parema meelega näinud hindi (või mis nende räägitud keel ka oli) keeles filmi, kuigi Mia - Paper Planes oli loose hästi põimitud. Südamlik lugu.