Seitse elu

[Kaido]

Seitse elu
Seven Pounds (2008)

Ben (Will Smith) on IRS-i agent, kes on minevikus tehtud vigade tõttu sügavas masenduses. Enda pattude lunastamiseks valib mees välja seitse võhivõõrast. Beni hoolikalt läbimõeldud plaan aga tõotab luhtuda, kui ta armub südamehaigesse Emily Posasse (Rosario Dawson).

Loe täielikku tutvustust siit

[DaydreamDiamond]

Ma olen tõsise dilemma ees. Will Smith aka The King of Blockbusters - ma ei suuda otsustada kas ta on lihtsalt keskpärane näitleja, kes teeb poolkõvalt nii musa (vist mitte enam praegu) kui ka filme VÕI ta on täiesti tõsiseltvõetav näitleja väga tõsise andega. Ei tea, mis on õige vastus, kuid selle filmiga ta kipub vägisi sinna teise variandi poole minevat.

Samas jällegi on mul probleeme arusaamisega, et kas selle filmi tegi heaks lihtsalt filmi teema ja mõte või tõesti Will'i näitlemine. Võibolla mõlemad koos?

Igatahes väga positiivne üllatus ja minu jaoks üllatavalt palju mõtlemisainet pakkuv film. Soundtrack ka täiesti paigas, mis lisas meeleolu veelgi.

Väga tugev 8/10

[Rain]

Will Smith tegi ka seekord väga hea näitlejatöö ära. Kurb ja mõtlema panev film, igatahes väga hea film.

8,5/10

[Hülss]

Esimene film blogisse lisatud:
http://nils-supernaut.blogspot.com/2009 ... -2008.html

Ei süvenenud kinos antud filmi reklaamklippi ja seega jäi mulle segaseks, millest film üldse räägib. Enne seda olin näinud Seven Pounds'i posterit (<), kus suur Will Smith'i nägu järjekordselt vastu vahtis (Hancock). Turunduse koha pealt muidugi ainuõige valik, on ta siis teiste näitlejate osalt õiglane või mitte. Ei ole saladus, et tema nimi ja nägu müüb ja kindlasti ei tohiks olla kellelegi üllatus, kui mees on mõne "edukate näitlejate" edetabeli eesotsas.

Seven Pounds on ülesehituselt lihtne ja kergesti jälgitav draama. Järkjärgult antakse aimu peategelase mineviku kohta, kuid ei võta kaua aega, et mõista mida meest motiveerib ja mis temaga õieti juhtus. Mõte on hea ja ka heasüdamlik, selle koha pealt ei saa filmile midagi ette heita. Pigem jääb see mõte teostuse taha koperdama, sest kuni ilmutuse hetkeni on teda küllaltki ebahuvitav jälgida. Ainult lõpule ei maksa kunagi panustada, isegi kui puänt on selline üllatus, et kuku või pikali. Teostuse taha jääb ta koperdama nii Will Smithi kui ka lavastaja, Gabriele Muccino mõttes. Smith on varasemalt tõestanud, et suudab ka dramaatilisi rolle usutavalt kujutaja, kuid siin ta jääb liiga kuivaks, eriti mõeldes tema rollisooritusele filmist Pursuit of Happiness. Tema tegelase vastu pole kindlasti raske sümpaatiat tunda, sest keskseks teemaks on eneseohverdus ja patukahetsus. Filmi lõpp on kahtlemata tugev, kuid tee, mis pidi selleni jõutakse on liialt tagasihoidlik. Ühekülgseks ei saa seda vast nimetada, sest tegelased keda Ben (Smith) aitab on piisavalt huvitavad enda elu takistustega. Nende tegelaste eesotsas on Emily, keda kehastab Rosario Dawson. Nagu muudegi näitlejate puhul, piisavalt hea rollisooritus, aga ei midagi esilekerkivat. Jällegi, panustatakse liialt lõpulahendusele ja olenevalt vaatajast, kui suur on emotsioonide laks selle ilmutuse hetkel.

Idee, millele film on ehitatud, ei tohiks kedagi külmaks jätta, sest suurim ohverdus on just eneseohverdus. Peategelase süümepiinade pagas on märkimisväärne ja üks viis reageerida või sellega võidelda on head tehes. Anda seda, mida oled võtnud. Kuigi ta ei tegutse ajendil, et tunda ennast hästi, armub ta paratamatult Emily'sse ja seda valusam on endale seatud eesmärk. Ben'i liikumapanevaks jõuks on vabaneda oma hingepiinadest ehk heastada oma tegu. Paljudele ei pruugi olla vastuvõetav, et Ben'i parim sõber läheb kaasa tema plaanidega, aga samas peategelase meelekindlus ja vankumatus on vaieldamatu. Ta põikleb mööda isiklikest küsimusetest ehk teisisõnu mälestustest, millest ta tahab ainult vabaneda, mitte neid meenutada. Arvestades, et maailmas on igatlaadi mõeldavat inimkäitumist, nii heas kui halvas mõttes, on Ben'i ja Dan'i omavaheline korraldus vähemalt vastuvõetav, kui mitte usutav. Kindlasti aga ei saa lõpulahendust pidada ainuõigeks, olenemata isiklikest tõekspidamistest, usust või lihtsalt ähmastunud (väärastunud) kohusetundest.

Meeldiv on näha, et Smith pandi kehastama IRS maksuametnikku, ametikoht, mis ainuüksi oma olemuselt tekitab inimestes vastikust. Keegi peab seda tööd siiski tegema, vähemalt praeguse ühiskonnakorralduse järgi. IRS'i ametnik, kes kohtleb igat juhtumit kui inimest, püüdes mõista seda neid ja nende olukorda, mitte nähes inimest ja tema elu, kui mingit koostatud kausta. Puändist hoolimata oli see külg peategelase juures väga meeldiv lähenemine. Potentsiaali oli siin kindlasti enamaks ja Will Smithi valik antud rolli ka mõneti kaheldav otsus. Siin mängis rohkem rolli tuntud nimi ja sellest tulenev rahavool, kui näitlejaanne. Üheks teguriks oli kindlasti ka Muccino ja Smith'i varajasem koostöö. Muusikavalikust rääkides, siis see jättis üldiselt rahuldava mulje. Mitmekülgne ja kohati päris tabav, aga ka selles osas hoidis film end mingil määral tagasi. Kokkuvõtteks. Miks peaks keegi Seven Pounds'i üldse vaatama ? Kui soovite näha midagi heasüdamlikku ja kurba just Will Smith'iga peaosas, siis kannatab vaadata kohe kindlasti. Lugu ülimast ohverdusest, patukahetsusest, kuid peale keskse idee on siin raske leida midagi, mis sunniks kohe kohe vaatama. Teostusega on kuidas on, aga idee on iseenesest hea.

Kuna see esimene film blogis, siis siinkohal tahaks öelda, et järgnevat hinnet ei maksa võtta liiga tõsiselt, sest ta on rohkem abiks kui kokkuvõtteks. Need on siiski kõigest numbrid.

7/10

[Spellbound]

8/10

[damon]

See kehtib tõnäoliselt iga zanri kohta, et head filmi on nauding vaadata ja kui on saast siis oled ikka täiega pettunud.
Natuke mööndusi teen loomulikult põnevus ja õudusfilmidele, kus sisu võtan enamsti meelelahutusena ja hindamisskaala on veidi madalam.
Seega seda enam on ootused kõrged draama puhul. Kui draama on igav, kehvasti mängitud ja sisutu, siis ei ole teda mõtet ju vaadata. Põneviku ja õuduka puhul jääb siis enamasti vähemalt nautida eriefekte, mida draamas tavaliselt pole.
Seven Pounds ületas aga täielikult ootusi. Ma ei hakkagi rohkem sisu kommenteerima, sest eespool on seda juba piisavalt aga kindlasti soovitan filmi vaadata.

8/10

[Pixie]

Mäletan, et kinos vaadates nuttis keegi publiku seas algusest peale. Esialgu ei saanud ma aru, mis seda põhjustas, aga lõppu nähes mõistsin, et ju siis nägi ta filmi mitmendat korda. Äärmiselt liigutav ja südamlik kurva alatooniga lugu. Will Smith üllatas, sest mulle oli ta meelde jäänud pigem action-filmidest. 8+/10

[uLtImAtEcRiTiC]

Etteaimatav, klišeeline ja veniv. Jääb märgatavalt "The Pursuit of Happyness"-ile alla. Tõsi, mingil tasandil siiski toimib, sest lõpus enam nii halb ei tundugi. Will Smith on ennast juba ammu tõestanud ja siin üllatusi ei olnud.

6/10