Analüüsin siis ka veidikene. Suhteliselt õnnestunud PÖFF oli. Oli tõeliselt häid filme, mille vaatamist nautisin väga. Oli ka neid, mille ajal silm kinni vajus. Allpool siis enda parimad elamused väljatooduna..
TOP 3:
Hunger
Ballast
Goodbye Solo
Väga head:
Let the Right One In
Man On Wire
The Wrestler
Ponyo on Cliff by the Sea
Il Divo
The Elite Squad
Gomorra
The Good, the Bad and the Weird
Tokyo Sonata
Waltz with Bashir
The Chaser
Head:
Vicky Cristina Barcelona
Blindness
Choke
Adoration
Ashes of Time Redux
Rachel Getting Married
Frozen River
Keskmised:
Sparrow
Seven Days
Halb:
Muukalainen
Käisin kokku 24 filmi vaatamas ning arvan, et valik oli suhteliselt õnnestunud. Tean, et Raul vist väga rahul ei olnud enda valikuga. Mul läks PÖFF 08 aga igati korda.
PÖFF 2008
Moderator: Meeskond
Lühidalt: Ma olen nõus sisuliselt kõigega, mida Hülss rääkis. Ma ei tea, mõndadele ei lähe animatsioon peale, elu on kiire ja kõike ei jõua vaadata. Ise proovin ära näha parima, mida igal žanril pakkuda on - eelarvamusteta.
Pikemalt: Magasin väitluse kõige tulisema hetke maha ja nähtavasti said nurgad juba mahahõõrutud, aga ütlen omaltpoolt ka siiski miskit.
Esmalt seda, et mina olen anime vastu väga positiivselt meelestatud, võttes võrdluseks enda tutvusringkonna. Hämmastavalt paljudel mu sõpradest ajab puhtalt anime eripära (pöörased soengud, värvilised juuksed, ajutised ülimultifilmilikud grimassid, suured silmad jms) seljakarvad püsti. Vähem on neid, kellel algab blokk peale juba sellest, et tegu on "multikaga" - iseennast tõsiseltvõttev pea'et täiskasvanud inimene ei saa ju midagi sellist vaadata. See eelarvamus on sedavõrd tugev, et ma ei ole tollest kordki läbimurda suutnud. Frustreeriv, aga las siis olla. Maitsed ja asjad.
Vaadatud filme ja sarju on vast sama palju kui Hülsilgi. Kui kuulen, et midagi head on liikvel, siis vaatan võimalusel meelsasti ära, avatud meeltega ja puha. Mitte sellepärast, et on anime vaid seepärast kuuldavasti on hea. Põhiliselt olen minagi näinud Miyazaki loomingut ja seda reeglina alati nautinud. Ühtegi teist anime režissööri otseselt ei jälgigi. Sellel põhjal, et Miyazaki filmid väga meeldivad ei loe aga ennast veel anime fänniks. Umbes sama oleks väita - puhtalt Leone westernide alusel -, et kauboid sümpatiseerivad hullupööra. Mõlema lavastaja filmid on head põhjustel, mis pole määratud žanri piiridega. Ja selline on mu suhtumine kõikidesse filmiliikidesse, seal hulgas ka animatsiooni. Lugu peaks määrama ikka stiili ja mitte vastupidi, kui ainus vaatamise põhjus on sisu edasiandmisviis, siis ma ilmselt selle (anima-; draama-; komöödia-; võimisiganes-)filmiga rahule ei jää.
Ponyo konkreetselt siis... Nagu ennegi ütlesin ei loe seda just Miyazaki parimate filmide vääriliseks (minu kuldne kolmik oleks Nausicaa; Spirited Away ja Princess Mononoke - in no particular order). On tõesti kõige lapselikum ja lihtsam, aga üleüldist taset arvestades siiski neetult hea.
Enamus filme üleüldse - ja see kehtib vist eriti animatsiooni kohta, lapsed on vähenõudlikumad ja enamus joonistatust on suunatud neile - suhteliselt stampseks muutunud lugusid. Sissetöötatud valem ja värk - publikule turvaline, kellegi väärtusi ega arvamusi ei raputata, äratundmisrõõm ka. Kerge omapoolne spinn ja kõik, paljud tegelased ja lugude lahendused on pärit aga ajast, mil Shakespeare alles sulge imes. Niisiis pole liiga üllatuslik, et enamus mu lemmik režissööre suudab teha filme, kus ma ei aima puhtalt traileri põhjal ette filmi üleüldist kulgu, pea'et kogu tegelaste iseloomu ja isegi lõppu. Coenid, Fincher, PTA, Tarantino, Nolan jne - teate, vaatate ja imetlete isegi.
Miyazaki ei erine selles mõttes ühestki eelloetletud lavastajast. Kõik ta lood on kordumatud ja originaalsed, paralleele saab tõmmata vaid tema enda loominguga. Enamasti puudub tal isegi otsene hea ja halva vastasseis ning see on ometi midagi nii elementaarset, et peaaegu ükski film ei suuda sellest mööda hiilida, lugu peaks ju algama mingist teatud käimalükkavast jõust ja enamasti on selleks konflikt kellegi/millegi vahel.
Niisiis, lisades ainulaadsele loole tõsiselt detailirohke ja terviklikult toimiva fantaasiamaailma ning tegelased nagu ei kuskil mujal - kuidas saab seda üleüldse võrrelda mingi veidi imala või sissetrambitud rada mööda kulgeva lääne animatsioonitoodanguga. Miyazaki valdav sama maagiat, mida Pixari filmiloojadki ja suudab teha vähemalt võrdväärselt häid ja haaravaid filme. Ja millise filmisõbra jätab PIXARi toodang ükskõikseks?
Kahtlaselt kõlavad kontseptsioonid suudavad võluda millegagi, mis niivõrd paljudes teistes filmides puudub.
Okei, mu kokkuvõte ka... jäin siiski 10 filmi peale ja paraku ei jõudnud rohkem, ajaliselt. Järgmine aasta ehk läheb paremini, siis pole sessi ja asja pealetrügimas Parim PÖFF siiani:
Parimad:
The Wrestler
Ponyo on the Cliff
Man on Wire
Väga head:
Let the Right One In
Troda de Elite
The Good the Bad The Weird
Hea:
The Chaser
Keskpärane:
Choke
Blindness
Kolm tarka meest
Võimalusel vaatan tagantjärgi:
Hunger; Gomorra; The Visitor; Hurt Locker; Hirmõnnelik; Rachel Getting Married; Tokyo Sonata; Martyrs; Olen alati tahtnud gängster olla; Chocolate; Waltz With Bashir. Juba varsti Sõpruses Happy-go-lucky ja Vicky Cristina Barcelona
Pikemalt: Magasin väitluse kõige tulisema hetke maha ja nähtavasti said nurgad juba mahahõõrutud, aga ütlen omaltpoolt ka siiski miskit.
Esmalt seda, et mina olen anime vastu väga positiivselt meelestatud, võttes võrdluseks enda tutvusringkonna. Hämmastavalt paljudel mu sõpradest ajab puhtalt anime eripära (pöörased soengud, värvilised juuksed, ajutised ülimultifilmilikud grimassid, suured silmad jms) seljakarvad püsti. Vähem on neid, kellel algab blokk peale juba sellest, et tegu on "multikaga" - iseennast tõsiseltvõttev pea'et täiskasvanud inimene ei saa ju midagi sellist vaadata. See eelarvamus on sedavõrd tugev, et ma ei ole tollest kordki läbimurda suutnud. Frustreeriv, aga las siis olla. Maitsed ja asjad.
Vaadatud filme ja sarju on vast sama palju kui Hülsilgi. Kui kuulen, et midagi head on liikvel, siis vaatan võimalusel meelsasti ära, avatud meeltega ja puha. Mitte sellepärast, et on anime vaid seepärast kuuldavasti on hea. Põhiliselt olen minagi näinud Miyazaki loomingut ja seda reeglina alati nautinud. Ühtegi teist anime režissööri otseselt ei jälgigi. Sellel põhjal, et Miyazaki filmid väga meeldivad ei loe aga ennast veel anime fänniks. Umbes sama oleks väita - puhtalt Leone westernide alusel -, et kauboid sümpatiseerivad hullupööra. Mõlema lavastaja filmid on head põhjustel, mis pole määratud žanri piiridega. Ja selline on mu suhtumine kõikidesse filmiliikidesse, seal hulgas ka animatsiooni. Lugu peaks määrama ikka stiili ja mitte vastupidi, kui ainus vaatamise põhjus on sisu edasiandmisviis, siis ma ilmselt selle (anima-; draama-; komöödia-; võimisiganes-)filmiga rahule ei jää.
Ponyo konkreetselt siis... Nagu ennegi ütlesin ei loe seda just Miyazaki parimate filmide vääriliseks (minu kuldne kolmik oleks Nausicaa; Spirited Away ja Princess Mononoke - in no particular order). On tõesti kõige lapselikum ja lihtsam, aga üleüldist taset arvestades siiski neetult hea.
Enamus filme üleüldse - ja see kehtib vist eriti animatsiooni kohta, lapsed on vähenõudlikumad ja enamus joonistatust on suunatud neile - suhteliselt stampseks muutunud lugusid. Sissetöötatud valem ja värk - publikule turvaline, kellegi väärtusi ega arvamusi ei raputata, äratundmisrõõm ka. Kerge omapoolne spinn ja kõik, paljud tegelased ja lugude lahendused on pärit aga ajast, mil Shakespeare alles sulge imes. Niisiis pole liiga üllatuslik, et enamus mu lemmik režissööre suudab teha filme, kus ma ei aima puhtalt traileri põhjal ette filmi üleüldist kulgu, pea'et kogu tegelaste iseloomu ja isegi lõppu. Coenid, Fincher, PTA, Tarantino, Nolan jne - teate, vaatate ja imetlete isegi.
Miyazaki ei erine selles mõttes ühestki eelloetletud lavastajast. Kõik ta lood on kordumatud ja originaalsed, paralleele saab tõmmata vaid tema enda loominguga. Enamasti puudub tal isegi otsene hea ja halva vastasseis ning see on ometi midagi nii elementaarset, et peaaegu ükski film ei suuda sellest mööda hiilida, lugu peaks ju algama mingist teatud käimalükkavast jõust ja enamasti on selleks konflikt kellegi/millegi vahel.
Niisiis, lisades ainulaadsele loole tõsiselt detailirohke ja terviklikult toimiva fantaasiamaailma ning tegelased nagu ei kuskil mujal - kuidas saab seda üleüldse võrrelda mingi veidi imala või sissetrambitud rada mööda kulgeva lääne animatsioonitoodanguga. Miyazaki valdav sama maagiat, mida Pixari filmiloojadki ja suudab teha vähemalt võrdväärselt häid ja haaravaid filme. Ja millise filmisõbra jätab PIXARi toodang ükskõikseks?
Kahtlaselt kõlavad kontseptsioonid suudavad võluda millegagi, mis niivõrd paljudes teistes filmides puudub.Okei, mu kokkuvõte ka... jäin siiski 10 filmi peale ja paraku ei jõudnud rohkem, ajaliselt. Järgmine aasta ehk läheb paremini, siis pole sessi ja asja pealetrügimas Parim PÖFF siiani:
Parimad:
The Wrestler
Ponyo on the Cliff
Man on Wire
Väga head:
Let the Right One In
Troda de Elite
The Good the Bad The Weird
Hea:
The Chaser
Keskpärane:
Choke
Blindness
Kolm tarka meest
Võimalusel vaatan tagantjärgi:
Hunger; Gomorra; The Visitor; Hurt Locker; Hirmõnnelik; Rachel Getting Married; Tokyo Sonata; Martyrs; Olen alati tahtnud gängster olla; Chocolate; Waltz With Bashir. Juba varsti Sõpruses Happy-go-lucky ja Vicky Cristina Barcelona
rauls wrote:Minu jaoks on tegu laste multikaga, samamoodi nagu näiteks Kung Fu Panda või Happy Feet. Mind sellised asjad lihtsalt ei paelu. Tegelt on asjad nii, et maitse üle ei vaielda ja kui sulle meeldis, siis on kõik hästi.
Gee... miks sa siis üldse seda vaatama ronisid?
Nagu rassist kes sõidab Kesk-Aafrikasse reisile ning pärast on pettunud, sest igal pool on neegrid.Mina, täiesti anime kauge inimene, olen tänase seisuga näinud vaid üksikuid animefilme, kuid Ponyo jättis nii võrd positiivse mulje, et kavatsen lähiajal kogu Miyasaki filmograafia üle vaadata.
Kahju, et Eestis Sonatiini poolt välja antud DVD'd on nii idiootsed, et kui on eestikeelne dubleering siis subtiitrid puuduvad. Tahaks esmakordsel vaatamisel seda siiski originaalheli ja subtiitritega teha.
Sonatiini reliisid on tõesti marruajavalt idiootsed. Tehtud arvestusega, et animet vaatavad kohapeal vaid kolmeaastased, kes subtiitritega sammu ei suuda pidada. Margus Tabori (korraks nägin ETV's veidi Howl'i liikuvat kindlust. Jäi selline mulje, et tema luges peale) monotoonne hääl- naistegelaste puhul veidi kõrge, meeste puhul tavaline - ei saa originaalile kuidagi vastu. Jaapanis peaks animele pealelugema täiesti eraldi koolituse läbinud "näitlejad", kelledest parimad on väga kõrgelt hinnatud ja taganõutud.
Paraku läks nii, et ei jäänud väga rahule oma valikuga, aga midagi hullu ka polnud. Eks mul ole siuke omapärane maitse, mida pole kerge rahuldada. Kui eelmine aasta õnnestus valida 3 ülihead filmi ("Once", "2 Days in Paris", "This is England"), mis pääsesid ka minu aasta top 10-sse, siis see aasta oli siukseid filme üksainus ("The Wrestler" muidugi). Ma läksin meelega riskile, et võimalikult palju erinevaid filme näha. Mitme valiku puhul ma üldse ei süvenenud sellesse, millest film räägib, vaid tegi otsuse üksiku fakti põhjal. Näiteks "Genova" valisin sellepärast, et San Sebastiani festivalil võitis film parima režissööri auhinna, "Afterwardsi" sellepärast, et seal mängis väga kõva näitleja John Malkovich, kes alles hiljuti säras Coenite linateoses. Mõlemad filmid olid minu jaoks aga läbikukkunud. Tagantjärele tark olles mõtlen ikka, et miks seda või teist linateost ei valinud. Eelkõige on kahju, et nägemata jäi "Il Divo", "The Visitor", "Ballast" ja "Goodbye Solo". Õnneks jõuavad mitmed filmid ka tavakavva nagu "Vicky Cristina Barcelona", "Gomorra", "Happy-Go-Lucky", "Entre les murs" ("Seinte vahel") ja veel mõned.
Minu lõplik jaotus oleks aga selline:
Lemmik ehk ülihea
The Wrestler (Maadleja)
Väga head
Blindness (Pimedus)
Frozen River (Külmunud jõgi)
Kolme viisasta miestä (Kolm tarka meest)
Head
Skin
Lønsj (Külm lõuna)
Hunger (Nälg)
Chugyeogja (Tagaajaja)
It's a Free World (See on vaba maailm)
Keskmised
Svetat e goljam i spasenie debne otvsjakade (Maailm on suur ja lunastus luurab nurga taga)
Aanrijding in Moscou (Moskva, Belgia)
O'Horten
Muha (Kärbes)
Snijeg (Lumi)
Mozart Town (Mozarti linn)
Adoration (Jumaldamine)
Perro Come Perro (Koer pureb koera)
Kehvad
Genova
Afterwards (Hiljem)
Choke (Lämbumine)
L' Heure d'ete (Suvetunnid)
Minu lõplik jaotus oleks aga selline:
Lemmik ehk ülihea
The Wrestler (Maadleja)
Väga head
Blindness (Pimedus)
Frozen River (Külmunud jõgi)
Kolme viisasta miestä (Kolm tarka meest)
Head
Skin
Lønsj (Külm lõuna)
Hunger (Nälg)
Chugyeogja (Tagaajaja)
It's a Free World (See on vaba maailm)
Keskmised
Svetat e goljam i spasenie debne otvsjakade (Maailm on suur ja lunastus luurab nurga taga)
Aanrijding in Moscou (Moskva, Belgia)
O'Horten
Muha (Kärbes)
Snijeg (Lumi)
Mozart Town (Mozarti linn)
Adoration (Jumaldamine)
Perro Come Perro (Koer pureb koera)
Kehvad
Genova
Afterwards (Hiljem)
Choke (Lämbumine)
L' Heure d'ete (Suvetunnid)
eerik wrote:Gee... miks sa siis üldse seda vaatama ronisid?
rauls ei vaadanud seda.
Ma alguses valisin Ponyo oma kavva, kuid otsustasin mitte vaadata sel lihtsal põhjusel, et Spirited Away ja Howl veel nägemata. Mul on see kiiks, et tahan režissööridel võimalusel kronoloogiliselt asju vaadata. Mõlemad on mul ka olemas, kuid PÖFFi ajal polnud aega nendega tegeleda. Mononoke't olen paar korda näinud. Üldiselt on ka mul väike anime pagas, kahjuks. Akira, Animatrix, Ghost in the Shell, Gotham Knight ja veel mõned on nähtud.
Tuulasin foorumis ühe vana Anime teema, seal võiks diskussioon jätkuda.
viewtopic.php?t=3803
Kirjutasin ka blogis PÖFFist veel: Lõppkokkuvõte PÖFFist.