Viimane vaadatud film! (mis puudub FV andmebaasist)
Moderator: Meeskond
Lõpuks sain vaadatud filmi "Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb". No kuna Kubricku film, siis halba ei saandki oodata ja ega ta halb olnudki. Veidi raske jälgida kohati must-valgelt, aga ei hullu. Vähemasti pointiga film. Nalja sai ka. See telefonikõne koht (esimene) oli ikka omaette klass, teiseks: golfivarustuse kotist machine-gun, kolmandaks see koolaautomaadi lugu jne. Täitsa vaadatav film..
A Fistful of Dynamites/Duck, You Sucker!/Once Upon a Time... the Revolution
Mulle meeldiks, kui filmi pealkiri oleks olnud see viimane neist, ehk prantslaste pandud pealkiri. Sest selle filmi üheks põhiteemaks on revolutsioon. Fistful of dynamites ja duck, you sucker vihjavad rohkem nendele priiskavatele plahvatustele. See on ka Leone kõige täiskasvanulikum western. Sügava ja kurva taustaga John (James Coburn ehk uus Clint) ja perekonda väärtustav Juan (Rod Steiger ehk uus Wallach, kelle jaoks see roll algselt kirjutatigi, ent Rod teeb ikka super töö ja kindlasti ühe oma parima esitluse) hakkavad alles koostööd tegema, siis kui rohkem kui üle tunni filmist on möödunud. Jah, leonelikult jälle tutvustatakse tegelasi tund aega. Ei puudu ka leonelikud flashbackid, mis tutvustavad meile Johni iiri revolutsiooniaegseid tegusid. Kuna Leone üks iidoleid Fordi kõrval oli David Lean, siis iga ta film läks järjest suuremaks. Kujutan ette, et viiendaks filmiks lubati talle juba väga kõva eelarve ja suur osa rahast võis minna nende tohutute lõhkemiste peale. Mitmed majad, mäenõlvad, sild ja rong said pauku tunda.
Kuna revolutsioon ei ole nii lõbus nagu Good, bad, ugly, siis see film ei ole pälvinud kõige paremat vastuvõttu, aga minu jaoks on see väga korralik film, kust ei puudu head tegelased, sisu, meelelahutus ja kärtsmürts.
Mulle meeldiks, kui filmi pealkiri oleks olnud see viimane neist, ehk prantslaste pandud pealkiri. Sest selle filmi üheks põhiteemaks on revolutsioon. Fistful of dynamites ja duck, you sucker vihjavad rohkem nendele priiskavatele plahvatustele. See on ka Leone kõige täiskasvanulikum western. Sügava ja kurva taustaga John (James Coburn ehk uus Clint) ja perekonda väärtustav Juan (Rod Steiger ehk uus Wallach, kelle jaoks see roll algselt kirjutatigi, ent Rod teeb ikka super töö ja kindlasti ühe oma parima esitluse) hakkavad alles koostööd tegema, siis kui rohkem kui üle tunni filmist on möödunud. Jah, leonelikult jälle tutvustatakse tegelasi tund aega. Ei puudu ka leonelikud flashbackid, mis tutvustavad meile Johni iiri revolutsiooniaegseid tegusid. Kuna Leone üks iidoleid Fordi kõrval oli David Lean, siis iga ta film läks järjest suuremaks. Kujutan ette, et viiendaks filmiks lubati talle juba väga kõva eelarve ja suur osa rahast võis minna nende tohutute lõhkemiste peale. Mitmed majad, mäenõlvad, sild ja rong said pauku tunda.
Kuna revolutsioon ei ole nii lõbus nagu Good, bad, ugly, siis see film ei ole pälvinud kõige paremat vastuvõttu, aga minu jaoks on see väga korralik film, kust ei puudu head tegelased, sisu, meelelahutus ja kärtsmürts.
1) Splinter (kuna siit baasist seda ei leia, siis keda huvitab: http://www.imdb.com/title/tt0429115/) - küllaltki sürr gang-bang draama. Selle filmi puhul poole pealt magama jääda ei saa, muidu ei saa enam halligi aru.. küsimus, kes ikkagi on kõige halva taga, jääb õhku rippuma kuni lõpuni ja ausalt öeldes ei anna selle peale suurt tullagi enne. (7/10)
2) Le Voyage Dans La Lune - Ikkagi üks esimesi linateoseid. Ega eriti põnev ei ole, küll aga väga huvitav mängu jälgida.
2) Le Voyage Dans La Lune - Ikkagi üks esimesi linateoseid. Ega eriti põnev ei ole, küll aga väga huvitav mängu jälgida.
läbilõige vanadest road movidest - death proof
Vaatasin eile õhtul lõpuks ära Death Proofi, mille kohta olin juba varem positiivset juttu kuulnud, tuli tõdeda, et ei pidanud pettuma. Minu kui suure road movie huvilisele oli meeldivaks üllatuseks vanade road movide teema filmis, valge Challenger ja teised taotuslikud vihjed, näiteks wikipedia väitel on filmi põhi auto Chevy Nova registrinumber on sama, mis oli Steve McQueen's 1968 filmis "Bullitt" Mustangil. Selle fakti kontrollin muidugi lähiajal koheselt üle. Meeldivaks lõpu üllatuseks oli muidugi ilmselt taotuslikult tehtud "Faster bussycat, kill!kill!" järgi/stiilis filmi lõpu osa.
E:ln that thing? You must be kidding.
T:What you talkin' about? That's a Cadillac.
T:What you talkin' about? That's a Cadillac.
Tänast päeva aitasid siis õhtusse sisustada:
Just My Luck (oeehh. Sattusin siis üle pika aja üht noortekomöödiat vaatama)
Shaun of the Dead (see meeldis! Väga hea huumor. Meeldis rohkem kui Hot Fuzz)
The Texas Chainsaw Massacre (2003) (tundus leige. Vaatan mingi aeg originaali ka ära, siis oskab vahet teha, hetkel, selle põhjal, ei oska midagi muud öelda, kui et liiga tavaline).
Just My Luck (oeehh. Sattusin siis üle pika aja üht noortekomöödiat vaatama)
Shaun of the Dead (see meeldis! Väga hea huumor. Meeldis rohkem kui Hot Fuzz)
The Texas Chainsaw Massacre (2003) (tundus leige. Vaatan mingi aeg originaali ka ära, siis oskab vahet teha, hetkel, selle põhjal, ei oska midagi muud öelda, kui et liiga tavaline).
Home Alone 3 & The Assassination of Richard Nixon
The Assassination of Richard Nixon: (7/10)
Selle filmi peategelane meenutas mulle mõnes mõttes Travist Taxi Driverist, sest mõlemad tegelased hakkasid süsteemile vastu.
Päris hea film, kuid kahjuks ei lähe minu mõttemaailm selle filmi peategelase omaga kokku. Ise olen samuti rahaahne inimene, nagu paljud meist.
The Assassination of Richard Nixon: (7/10)
Selle filmi peategelane meenutas mulle mõnes mõttes Travist Taxi Driverist, sest mõlemad tegelased hakkasid süsteemile vastu.
Päris hea film, kuid kahjuks ei lähe minu mõttemaailm selle filmi peategelase omaga kokku. Ise olen samuti rahaahne inimene, nagu paljud meist.
-
Reinuvader Rebane
- Bond, James Bond
- Posts: 524
- Joined: 23. August 2006, 14:15
- Location: kuum ja kõle kõrb
- Contact:
Vaatasin jaapani animafilmi The Cat Returns. see on vist ka Ghibli aga mitte Miyazaki oma.
võrreldes teise Ghibli filmidega veel rohkem lastekas.
aga see kasside salamaailm, jah, ma arvan et küllap neil on tõesti mingi Kassikuningrriik. Miks mitte?
muidugi see on üks neid "OMG ülilühikese seelikuga jaapani koolitüdruk" filmidest, mis võib olla kohati piinlikult ühemõtteline.
aga seeõttu ei tasu arvata et ei kõlba vaadata.
ent rohkem ma animet ei vaata, sest neist lõputult korduvaist standardiseeritud näoilmetest hakkab villand saama.
võrreldes teise Ghibli filmidega veel rohkem lastekas.
aga see kasside salamaailm, jah, ma arvan et küllap neil on tõesti mingi Kassikuningrriik. Miks mitte?
muidugi see on üks neid "OMG ülilühikese seelikuga jaapani koolitüdruk" filmidest, mis võib olla kohati piinlikult ühemõtteline.
aga seeõttu ei tasu arvata et ei kõlba vaadata.
ent rohkem ma animet ei vaata, sest neist lõputult korduvaist standardiseeritud näoilmetest hakkab villand saama.
The Road to San Diego - täiesti lampi läksime esmalt Sõprusesse ja sealne Eduart ei imponeerinud väga. Niisiis seadsime sammud Kosmosesse, seal väljapakutud The Road to San Diego tundus laupäevaõhtule väga kohase filmina.
Lugu ise räägib siis Tati Benitezest, ühest täisti tavalisest puulangetajast, kes on oma kodukandis suurim Maradona fänn. Film algab nagu mockumentary ja pöörab siis väga muhedaks, ja žanrile omaselt piisavalt veidraks, road-movieks. Peategelase ajab muide teele soov isiklikult Maradonale üleanda viimast meenutav puujuur ja ka tegelikult asetleidnud Diego haiglassesattumine südamerikke (vist oli?) tagajärjel.
Filmi teevad niivõrd nauditavaks need täiesti usutavad ja värvikirevad karakterid, kelle Tati oma teel kokku satub. Ülimõnus on vahelduseks näha nii lihtsaid ent ometi niivõrd sõbralikke ja avatud inimesi. Väga muhe on see Ladina-Ameerika temperament. Pole vaja midagi keeruliseks teha kui see tegelikult on. Väga värskendav.
Muidu on väga nukker seis, viimasel ajal praktiliselt pole aega filme vaadata - mis on mõnes mõttes hea ka, sellesse nädalasse kindlalt mahtuv film lööb nii ehk naa oodatavasti mõtted mitmeks ajaks lukku -, selline trall jätkub kuni tuleva nädala lõpuni. Peale seda võib jalad seinale visata ja kõike kogunenut uurima hakata. Nii et lasen isul heaga kasvada hetkel.
Lugu ise räägib siis Tati Benitezest, ühest täisti tavalisest puulangetajast, kes on oma kodukandis suurim Maradona fänn. Film algab nagu mockumentary ja pöörab siis väga muhedaks, ja žanrile omaselt piisavalt veidraks, road-movieks. Peategelase ajab muide teele soov isiklikult Maradonale üleanda viimast meenutav puujuur ja ka tegelikult asetleidnud Diego haiglassesattumine südamerikke (vist oli?) tagajärjel.
Filmi teevad niivõrd nauditavaks need täiesti usutavad ja värvikirevad karakterid, kelle Tati oma teel kokku satub. Ülimõnus on vahelduseks näha nii lihtsaid ent ometi niivõrd sõbralikke ja avatud inimesi. Väga muhe on see Ladina-Ameerika temperament. Pole vaja midagi keeruliseks teha kui see tegelikult on. Väga värskendav.
Muidu on väga nukker seis, viimasel ajal praktiliselt pole aega filme vaadata - mis on mõnes mõttes hea ka, sellesse nädalasse kindlalt mahtuv film lööb nii ehk naa oodatavasti mõtted mitmeks ajaks lukku -, selline trall jätkub kuni tuleva nädala lõpuni. Peale seda võib jalad seinale visata ja kõike kogunenut uurima hakata. Nii et lasen isul heaga kasvada hetkel.
