Ilmaennustaja Bill Harding (Bill Paxton) tahab oma naise käest lahutuspaberitele allkirja saada, et oma uue sõbranna, Melissaga (Jami Gertz), õnnelikuks saada. Kuid kahjuks on Jo (Helen Hunt) parajasti tööl. Koos oma kolleegidega jahib ta tornaadosid, et katsetada uut mõõtmisvahendit, mis võimaldaks hiljem tornaadode teket ja liikumist täpsemalt ette ennustada. Olude sunnil liituvad Bill, kes veel mõni aeg tagasi ise osa sellest meeskonnast oli, ja Melissa tornaadojahtijatega. Esimesed keerised ei lase end kaua oodata ja tekib olukordi, kus jahtijatest saavad jahitavad.
Mulle ilmselgelt meeldis see film rohkem kui eelmistele kommentaatoritele, katastroofifilmid mulle üldiselt meeldivad, efektid olid head, aga minu arust lõpp filmil vajus ära, kui nad jäid kahekesi ellu tornaados, kõik muu ümberringi oli maatasa.
Suhteliselt mõtetu film ja minuarust oli enamvähem kõik päris ettearvatav. Efektid olid jah päris hea, kuid Oscari vääriliseks kohe neid küll ei tunnistaks.
Oeh, lõputiitreid vaadates üllatusin, et sellel filmil stsenaristid olid. Kohati jäi küll mulje, et kaameramehed ja režissöör läksid Bill Paxtoni ja Helen Hunti juurde ja küsisid, et kuhu te nüüd edasi sõita tahate, me võtaks pildi üles ja pärast panene postis efektid juurde. Väga suur puuks on see käkerdis ikka. Efektid on tõepoolest vinged, aga see on ka ainus asi, mis siin filmis lahe on. Ebausutavus algusest lõpuni. Kui kõik tegelased vait oleks, oleks vast 4/10. Kui keegi actually mõne lehmaga pihta oleks saanud oleks 5/10.
