Christopher Robin ja Karupoeg Puhh

[JazZ-]

Christopher Robin ja Karupoeg Puhh
Christopher Robin (2018)

Sellest on möödas palju aastaid, kui Christopher Robin (Ewan McGregor) mängis Saja Aakri Metsas koos Puhhi, Iiahi ja teiste sõpradega. Christopherist on saanud täiskasvanu, kel on armastav abikaasa (Hayley Atwell) ja pisike tütar (Bronte Carmichael), kes näeb oma isa liiga harva, sest too on kogu aeg tööl. Just siis, kui Christopher Robin on oma muredega ummikusse jõudnud, ilmub ootamatult välja tema vana sõber Karupoeg Puhh ning sellest kohtumisest saab alguse midagi erilist.

"Christopher Robin ja Karupoeg Puhh" on südamlik koguperefilm sellest, kui oluline on hoida kinni oma lapsemeelsusest ka täiskasvanuna ning et esikohal peaks iga inimese jaoks olema alati tema pere.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Päris korralik. Mind üllatas, et film osutus lohutumaks ja raskemeelsemaks kui ühest rääkiva karu ja tema sõprade ümber keerlevast koguperefilmist ootaks. Tuhm pilt, sügisene miljöö ja tegelaskujude apaatsevõitu olemine mõjusid rohkem kurvastavalt kui ergutavalt. Tõtt-öelda tundsin, et Christopher Robin käitus kunagiste lapsepõlvesõpradega isegi liiga tahumatult, aga seda ilusam oli hetk, kus

Spoiler :

ta murdus, Puhhi ja teistega mängima hakkas ja päike seepeale paistma hakkas...

Meile ka öeldakse, et ta väga hoolib oma tütrest, nii et ma natuke kohkusin, kui ta Puhhiga mölises, tema iseloom justkui muutus järsult. Puhh ise oleks võinud küll veidi elavam kuju olla, jättis sellise hädise vääraka mulje. Ilmselt selline oleks Seth MacFarlane'i Ted pärast aastatepikkust uimastitarvitamist. See selleks. Paaril korral ma igatahes võitlesin pisaratega ja kartsin, et kui lugu haripunkti jõuab, suudab see mul kraanid lahti keerata, aga viimases kolmandikus muutus ootamatult "Christopher Robin" täiesti mannetuks hüsteeriliseks lasteseikluseks. Film oleks võinud lõpuni säilitada melanhoolse tooni, mis esimese poole nii emotsionaalseks tegi. Kui tegelased hakkasid autodega Londoni vahel ringi kihutama nagu huligaanid, hakkasin mina kella vaatama. Kahjuks. Aga üldmulje oli siiski päris hea. Loomulikult mingitest arvutis loodud junnidest nagu Puhh ja teised siin loos ma eriti hoolima hakata ei saa, aga tekstuurid olid väga neil väga detailsed, viimistlus oli suurepärane.

[CM-Girl]

Treilerit ja pilte nähes tundusid Puhh ja tema sõbrad väga masendavad olevat ja selline oli terve film. Appi! Kõik oli kurb, elutu. Lõpp läks tsipa paremaks, aga ega see üldist pilti filmist väga palju ei muutnud. Kahju...

3/10

[Kadii]

Vaatasime ka hiljuti ja olin just väga meeldivalt üllatunud, kui sujuvalt ja emotsionaalselt oli see lastejutu maailm toodud täiskasvanute maailma. Juba alguses viskas emotsioonid lakke ja nii tore oli vaadata. Lõpu osas nõustun Ralfiga, et läks liiga lihtsaks laste actionilmiks.
Arvestades, kui mõttetu filmiaasta 2018 minu jaoks oli, siis panin kohe ühe soliidse 8/10st sellele.