22. PÖFF

[rauls]

Minu tänavune PÖFF sai väga vinge stardi. Alustasin Gaspar Noé'ga, kelle "Enter the Voidi", mida nägin 2009. aasta PÖFFil, pean siiamaani elu võimsaimaks ja üldse parimaks kinoelamuseks. Filmiks siis "Climax". Täiesti hullumeelne, isegi hirmutav ja omamoodi nõiduslik teos. Nagu Gaspar Noé ikka. Kaameratöö on tõeliselt erakordne. Visuaali koha pealt on tegu naudingut pakkuva kunstiga. Kogu see tonaalsus ja intensiivne muusika lõid õudustäratava, pöörase, aga ka paeluva miljöö. Filmi algusosas olev esimene tantsuepisood on parim stseen, mida ma see aasta kinos näinud olen. Loodetavasti 2015. aasta "Love" jääb lihtsalt üksikuks tööõnnetuseks ja Noé teeb ikka edasi taolisi pööraseid filme. Just selliste filmide pärast ma PÖFFi armastangi. Haruharva, kui säärased hullused kinno jõuavad.

[Ronet]

Ka mina jäin oma esimese filmiga rahule, milleks oli "Väikesed hiiglased" ehk "Giant Little Ones". Eile olin sunnitud vahepäeva võtma ja täna kütan ilmselt edasi.

[Soprano]

Minu PÖFFi kava 2018 ja veidi niisama ranti: https://filmsmusic.blogspot.com/2018/11/poff-2018.html

[rauls]

Kokku sai seekord vaadatud 10 filmi. Kõige tugevama elamuse pakkus Gaspar Noé "Climax". Seda hullust kaen kindlasti veel korra kinos üle (hakkab jooksma alates 14. detsembrist). Eraldi tõstaks veel esile 2 filmi: esiteks ungarlaste hästi humoorikas ja lahe "Bad Poems" ("Rossz versek") ning teiseks ägeda visuaaliga hullumeelne "Mandy".