Pärilik
Hereditary (2018)
Peale Annie Graham ema surma hakkavad naise vaikses kodumajas toimuma üleloomulikud asjad, mis seavad ohtu ta lähedased. Iga päevaga tulevad ilmsiks aina uued kõhedusttekitavad peresaladused.
Annie mõistab, et sünge vari saadab nende suguvõsa juba ammustest aegadest. Naine püüab teha kõik, et murda needus ja päästa oma pere.
Loe täielikku tutvustust siit
Pärilik
Moderator: Meeskond
Re: Pärilik
Lugesin mingeid positiivseid kommentaare ja iseenesest nõustun kõigega, aga kuna mul oli kinos pigem igav kui hirmus, siis jääksin oma kiitustega tagasihoidlikuks. Omapärane teos küll, kuid seda kõike on ühes või teises kohas varem nähtud. Nagu Plaza-Novod välja pointis, siis käekiri on väga wanilik, ehkki sisu natuke hullumeelsem ja isesugusem kui tavaline tondilugu.
6/10
Spoiler :
-
Ralf
- love <3
- Posts: 13749
- Joined: 06. May 2006, 14:57
- Location: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)
- Contact:
7/10
Filmi on saatnud märgatavalt vali kiidulaul. Viimaste kuude jooksul on mulle silma hakanud lugematu hulk arvustusi, mille kohaselt paneb see sita rohkem lippama kui nädal aega seisnud hernesupp. Mingi artikkel rääkis isegi sellest, et mõõdeti vaatajate pulssi ja see pidavat katsejänestel vahepeal eluohtlikult kõrgeks tõusma.
No ma ei leia kindlasti, et tegemist oleks nii õudse filmiga nagu tõotati, või üleüldse uue muljetavaldava maasikaga õudusžanris, kuid omapärane õudusdraama on see küll. Wani loominguga võrreldes pole see nii meelelahutuslik, samuti ei näe siin siirust, mis jookseb läbi "Insidiousi" või "The Conjuringi" filmidest. Ilmselgelt mõjub "Hereditary" ka euroopalikumalt ja arthouse'ilikumalt. Juba päris alguses aimasin, et režissöör on filmikoolis kõvasti pinki nühkinud ja paneb kõik oma oskused mängu. Tulemus on pigem ebaühtlane, aga vähemalt äratab film läbivalt huvi detailide ja viimistluse tasandil. Ühtlasi kiidaks stsenaariumi, mis on tihe, rikkalik ja häirivalt morbiidne. Kui lõputiitrid jooksma hakkasid, sain aru, et minust oleks tark filmi veel korra vaadata, sest kindlasti jooksid mitmed detailid minust mööda. Sündmustikus ei olnud ilmselt ükski osa juhuslik või tähendusetu. Nii temaatiliselt kui teostuslikult meenutas "Hereditary" mulle tegelikult "The Shiningut", mis räägib samamoodi ühe perekonna põrgulikest läbielamistest. Nagu "The Shining", tekitab "Hereditary" pidevalt tunde, et midagi on väga valesti nii peategelaste kui ümbrusega.
Isiklikult köitis mind rohkem filmi esimene pool, kui tegemist oli veel õõvastava peredraamaga. Üleloomulike elementide mängu tulemisega muutus lugu natuke konventsionaalsemaks, sest kohe tulid meelde lugematud vaimudega kontakti otsimisest rääkivad lähiaastate õudukad - see on juba ammendatud teema. Aga viimased 15 minti näitasid, et "Hereditary" suudab kulunud sündmustiku värskeks teha. Ega süžee pole ka nii stereotüüpne kui vahepeal tunduma hakkab. Üllatav, et Rassu kiitis seda filmi nukk Brahmsist vms, kuna too oli pealtnäha järjekordne tondilugu, ent osutus hoopis slasheriks. Käesolev teos teeb ju sarnase kannapöörde.
Näitlejatega jäin väga rahule, Toni Collette'i näen iga mõne aasta tagant ja saan jälle aru, kuivõrd andeka näitlejannaga tegemist on. Ta sobib niisugustesse emotsionaalselt kurnavatesse rollidesse suurepäraselt. Samuti Alex Wolff on veenev. Võib-olla see kõlab jämedalt, aga ma ei tundnud vahepeal Wolffi välimuse pärast, et ta sobitub sellesse perekonda - lihtsalt polnud piisavalt Collette'i ja Gabriel Byrne'i nägu. Aga eks ta oma oskuste pärast selle osa endale sai ja mul on hea meel. Gabriel Byrne'il oli kahjuks üsna sisutu roll, tema eesmärk oli neutraliseerida seda perekondlikku lahinguvälja ning lihtsalt olla ratsionaalne pereisa. Kokkuvõttes vääris ta ikkagi rohkem sõnu ja tegusid kui talle anti.
Aga üldiselt on tegelased väga mitmekihilised ja neid avatakse osavalt, nii et film hakkab häirima juba ainuüksi nende haiglasliku mõttelaadi ja käitumise pärast. Sain aru, kui oluline see ikka on mu jaoks, et niisugune õudusdraama oleks inimsuhete tasandil hästi läbi mõeldud. Kui ma näen, et tegelased on lihtsalt kahuriliha või selleks, et kaamera ees karjuda, hakkan ootama, et soerdid välja ilmuks ja nõnda võib hakata igav. "Hereditarys" olid juba perekonna reaalsed õudused haaravad ning ebamugavad, hiljem aset leidev langemine üleloomulikku piirkonda osutus seega lihtsalt oodatud boonuseks. Aga nagu mainitud, kaotab film siis veidi enda omapära ja võib-olla isegi raiskab oma potentsiaali.
Aga mis puudutab õudusžanri praegu, siis "Hereditary" on omaette kurioosum, niisiis soovitan vaadata. Enesekindluse ja käesosavusega tehtud linateos, mis suudab närvikõdi pakkuda küll, olgugi et minu jaoks ta oli pigem inimlikult häiriv kui õudne. Selle käsitlus traumast ja enda halvimate omaduste lastele edasi andmisest tundus igati intelligentne.
P. S. Nolgid, kes mu taga istusid ja viimase 10 minuti jooksul itsitasid nagu lapsed - soovin teile palju suguhaigusi!
No ma ei leia kindlasti, et tegemist oleks nii õudse filmiga nagu tõotati, või üleüldse uue muljetavaldava maasikaga õudusžanris, kuid omapärane õudusdraama on see küll. Wani loominguga võrreldes pole see nii meelelahutuslik, samuti ei näe siin siirust, mis jookseb läbi "Insidiousi" või "The Conjuringi" filmidest. Ilmselgelt mõjub "Hereditary" ka euroopalikumalt ja arthouse'ilikumalt. Juba päris alguses aimasin, et režissöör on filmikoolis kõvasti pinki nühkinud ja paneb kõik oma oskused mängu. Tulemus on pigem ebaühtlane, aga vähemalt äratab film läbivalt huvi detailide ja viimistluse tasandil. Ühtlasi kiidaks stsenaariumi, mis on tihe, rikkalik ja häirivalt morbiidne. Kui lõputiitrid jooksma hakkasid, sain aru, et minust oleks tark filmi veel korra vaadata, sest kindlasti jooksid mitmed detailid minust mööda. Sündmustikus ei olnud ilmselt ükski osa juhuslik või tähendusetu. Nii temaatiliselt kui teostuslikult meenutas "Hereditary" mulle tegelikult "The Shiningut", mis räägib samamoodi ühe perekonna põrgulikest läbielamistest. Nagu "The Shining", tekitab "Hereditary" pidevalt tunde, et midagi on väga valesti nii peategelaste kui ümbrusega.
Isiklikult köitis mind rohkem filmi esimene pool, kui tegemist oli veel õõvastava peredraamaga. Üleloomulike elementide mängu tulemisega muutus lugu natuke konventsionaalsemaks, sest kohe tulid meelde lugematud vaimudega kontakti otsimisest rääkivad lähiaastate õudukad - see on juba ammendatud teema. Aga viimased 15 minti näitasid, et "Hereditary" suudab kulunud sündmustiku värskeks teha. Ega süžee pole ka nii stereotüüpne kui vahepeal tunduma hakkab. Üllatav, et Rassu kiitis seda filmi nukk Brahmsist vms, kuna too oli pealtnäha järjekordne tondilugu, ent osutus hoopis slasheriks. Käesolev teos teeb ju sarnase kannapöörde.
Näitlejatega jäin väga rahule, Toni Collette'i näen iga mõne aasta tagant ja saan jälle aru, kuivõrd andeka näitlejannaga tegemist on. Ta sobib niisugustesse emotsionaalselt kurnavatesse rollidesse suurepäraselt. Samuti Alex Wolff on veenev. Võib-olla see kõlab jämedalt, aga ma ei tundnud vahepeal Wolffi välimuse pärast, et ta sobitub sellesse perekonda - lihtsalt polnud piisavalt Collette'i ja Gabriel Byrne'i nägu. Aga eks ta oma oskuste pärast selle osa endale sai ja mul on hea meel. Gabriel Byrne'il oli kahjuks üsna sisutu roll, tema eesmärk oli neutraliseerida seda perekondlikku lahinguvälja ning lihtsalt olla ratsionaalne pereisa. Kokkuvõttes vääris ta ikkagi rohkem sõnu ja tegusid kui talle anti.
Aga üldiselt on tegelased väga mitmekihilised ja neid avatakse osavalt, nii et film hakkab häirima juba ainuüksi nende haiglasliku mõttelaadi ja käitumise pärast. Sain aru, kui oluline see ikka on mu jaoks, et niisugune õudusdraama oleks inimsuhete tasandil hästi läbi mõeldud. Kui ma näen, et tegelased on lihtsalt kahuriliha või selleks, et kaamera ees karjuda, hakkan ootama, et soerdid välja ilmuks ja nõnda võib hakata igav. "Hereditarys" olid juba perekonna reaalsed õudused haaravad ning ebamugavad, hiljem aset leidev langemine üleloomulikku piirkonda osutus seega lihtsalt oodatud boonuseks. Aga nagu mainitud, kaotab film siis veidi enda omapära ja võib-olla isegi raiskab oma potentsiaali.
Aga mis puudutab õudusžanri praegu, siis "Hereditary" on omaette kurioosum, niisiis soovitan vaadata. Enesekindluse ja käesosavusega tehtud linateos, mis suudab närvikõdi pakkuda küll, olgugi et minu jaoks ta oli pigem inimlikult häiriv kui õudne. Selle käsitlus traumast ja enda halvimate omaduste lastele edasi andmisest tundus igati intelligentne.
P. S. Nolgid, kes mu taga istusid ja viimase 10 minuti jooksul itsitasid nagu lapsed - soovin teile palju suguhaigusi!
icheckmovies / imdb / last.fm / rateyourmusic / quora
-
Ralf
- love <3
- Posts: 13749
- Joined: 06. May 2006, 14:57
- Location: Sinu voodialune (väga tolmune *köh*)
- Contact:
Re: 7/10
Rasmus wrote:Väga nõus kõigega, mida ütled, Ralf!Ralf wrote:Spoiler :
Mida viimase lausega täpsemalt silmas pead?
Spoiler :
Spoiler :
icheckmovies / imdb / last.fm / rateyourmusic / quora
Re: Pärilik
Arvan, et kõige paremini võtab filmi minu jaoks kokku Aivar2 "Get Outi" teemasse tehtud postitus:
Ma olen siin foorumis küll ka varem näitlejatele erakorralisi Oscareid nõudnud, aga vist mitte keegi mu varasematest kandidaatidest pole seda nii ära teeninud kui Alex Wolff oma "Hereditary" rolli eest. Eks ta sattus muidugi õigel ajal õiges kohas ka olema - selles puutepunktis, kus tõeliselt hea näitlemine kohtub tõeliselt hea režii ja stsenaga, aga olin seda kõike nähes sellegipoolest üsna suures šokis. Mitte sellepärast, et ma tol hetkel oleks suutnud analüüsida, kui peenelt atmosfääri loomiseks kõik filmikunsti elemendid kokku on punutud, vaid täpselt samadel põhjustel, miks Wolffi kehastatud Peter, kuna tajusin ta emotsioone sama selgelt nagu oleksin parasjagu ise tema nahka kandnud.
Viimati õnnestus selline manööverlik seestamine "Call Me by Your Name'il" ja usutava - sel korral küll tunduvalt rõhuvama - miljöö loomisel ongi "Hereditary" viimasel väga tihedalt sabas. Näitlejatest väärib muidugi ka Toni Collette kiitust, aga kogu see
on lihtsalt üks mõjuvamaid filmilõike, mida ma üldse kunagi näinud olen. Seda kõike arvestades teeb siinne "Hereditary" suhteliselt leige vastuvõtt mind üsna nõutuks, aga parafraseerides Jolti sõnavõttu "Dunkirki" teemas: ...Seetõttu ei hakka ma kahtluse alla seadma kellegi teise kogemust. Kui "Hereditary" ei suutnud teie meelt ülendada või teid haarata, siis on see ainus, mis loeb. Ja subjektiivselt on teil täielik õigus olla loll.
Selles osas olen küll Ralfiga nõus, et filmi esimese poole sünge peredraama oli parem kui sellele järgnev
aga Ralfi twisti nägemiseks peab küll ikka väga kõvasti silmi kissitama. 
Ruut võrdles oma arvustuses "Hereditaryt" "The Killing of a Sacred Deeriga" ja põhimõtteliselt saan sellest kõrvutamisest aru, sest eks ebamugavust taotlevad rusuvad peredraamad on need mõlemad, aga minu jaoks töötas jälle "Hereditary" lähenemine neist kahest tunduvalt paremini. Yorgose tööriistakomplekti kuulub alati ka ebaloomulikult kuiv ja emotsioonitu dialoog, mis un-easy meeleolu loomisel küll jalgu ei jää, aga tegelaste kingadesse astumise ja sügavama kaasa elamise teeb see vähemalt minu jaoks üsna raskeks. "Hereditarys" ennast teiste nahka asetamisega mul, nagu juba eelnevalt mainitud, probleeme polnud ja filmi üldise sõnumiga oli ka lihtsam resoneeruda (mitte, et ma siiani aru oleks saanud, mis "Sacred Deeri" sõnum oli - ära kutsu creeper'eid külla?).
Veel suvalisi tähelepanekuid:
Mu lemmikdetail tervest filmist oli, kui Peteri läpaka ekraanil Windows security alert vilkus - suht 95% Windowsi omanike igapäevane tüütus, mida kinolinal aga juba naljalt ei näe.
Charlie peol oli täpselt nagu mina peol.
8-9/10 - väga hea film, mida ma enam kunagi näha ei taha
Aivar2 wrote:Filmis mängivad ainult tundmatud näitlejad ja kui head näitleja tööd! Väga kõva film.
Ma olen siin foorumis küll ka varem näitlejatele erakorralisi Oscareid nõudnud, aga vist mitte keegi mu varasematest kandidaatidest pole seda nii ära teeninud kui Alex Wolff oma "Hereditary" rolli eest. Eks ta sattus muidugi õigel ajal õiges kohas ka olema - selles puutepunktis, kus tõeliselt hea näitlemine kohtub tõeliselt hea režii ja stsenaga, aga olin seda kõike nähes sellegipoolest üsna suures šokis. Mitte sellepärast, et ma tol hetkel oleks suutnud analüüsida, kui peenelt atmosfääri loomiseks kõik filmikunsti elemendid kokku on punutud, vaid täpselt samadel põhjustel, miks Wolffi kehastatud Peter, kuna tajusin ta emotsioone sama selgelt nagu oleksin parasjagu ise tema nahka kandnud.
Spoiler :
Spoiler :
Selles osas olen küll Ralfiga nõus, et filmi esimese poole sünge peredraama oli parem kui sellele järgnev
Spoiler :
Spoiler :
Ruut võrdles oma arvustuses "Hereditaryt" "The Killing of a Sacred Deeriga" ja põhimõtteliselt saan sellest kõrvutamisest aru, sest eks ebamugavust taotlevad rusuvad peredraamad on need mõlemad, aga minu jaoks töötas jälle "Hereditary" lähenemine neist kahest tunduvalt paremini. Yorgose tööriistakomplekti kuulub alati ka ebaloomulikult kuiv ja emotsioonitu dialoog, mis un-easy meeleolu loomisel küll jalgu ei jää, aga tegelaste kingadesse astumise ja sügavama kaasa elamise teeb see vähemalt minu jaoks üsna raskeks. "Hereditarys" ennast teiste nahka asetamisega mul, nagu juba eelnevalt mainitud, probleeme polnud ja filmi üldise sõnumiga oli ka lihtsam resoneeruda (mitte, et ma siiani aru oleks saanud, mis "Sacred Deeri" sõnum oli - ära kutsu creeper'eid külla?).
Veel suvalisi tähelepanekuid:
Mu lemmikdetail tervest filmist oli, kui Peteri läpaka ekraanil Windows security alert vilkus - suht 95% Windowsi omanike igapäevane tüütus, mida kinolinal aga juba naljalt ei näe.
Charlie peol oli täpselt nagu mina peol.
8-9/10 - väga hea film, mida ma enam kunagi näha ei taha
Re: Pärilik
Tegin intrigeeriva avastuse, et rauls on "Hereditaryle" hindeks pannud ei rohkem ega vähem kui 2/10 ja kuigi selliseid jõulisi power-move'e respekteerin ma iseenesest väga, oleksin siiski HIRMUS huvitatud raulsi hinde tagamaadest. Eriti kuna kõigi eelduste kohaselt tundus see olevat film, mis minu arvates just raulsi maitsega sobituda oleks võinud. Nii et rauls, kui sa seda postitust nägema juhtud ja sul parasjagu veidi aega üle on, siis palun elaboreeri oma viha!
Re: Pärilik
Kui see film meil siin juba jutuks tuli, siis mul oli eile sellel teemal enda hea sõbra Greg Sesteroga (keda ma kutsun täisnimega nagu headele sõpradele ikka kohane on) huvitav diskussioon:
Spoiler :
Re: Pärilik
Aah, ma ka näinud seda. Paljut kommenteerida enam ei mäleta, aga tahaks lihtsalt mainida, et tahtsin püksi pissida. 8/10