Nähtamatu niit

[JazZ-]

Nähtamatu niit
Phantom Thread (2017)

Filmi sündmustik leiab aset sõjajärgses Londonis 50ndatel Briti moeskeene keskmes, kus tuntud kleididisainer Reynolds Woodcock (Daniel Day-Lewis) koos õe Cyriliga (Lesley Manville) riietab oma Woodcocki Moemajas nii kuningakoja liikmeid, filmitähti, kõrgseltskonna debütante ja daame kui ka rikkaid pärijannasid talle eripärase stiiliga kaunitesse kleitidesse.

Naised tulevad ja lähevad Woodcocki elus pakkudes veendunud vanapoisile inspiratsiooni ja seltsi, kuid kõik muutub kui kleidimeister kohtab noort isepäist preili Almat (Vicky Krieps), kellest saab peagi mehe elu keskpunkt, muusa ja armastatu. Reynoldsi varasemalt nii talitsetud ja etteplaneeritud elustiil saab nüüd armastuse jõul täielikult pahupidi pööratud.

Selle tumedavõitu hõrgu armastus-thrilleriga maalib Paul Thomas Anderson efektse portree nii kunstnikust tema loomeprotsessis kui ka naisest, kes paneb mehe maailma pöörlema. "Nähtamatu niit" on režissööri kaheksas film ning teine koostöö Daniel Day-Lewisega, kes on hiljuti avalikkusele teada andnud, et kavatseb selle filmiga panna punkti oma pikale ja edukale näitlejakarjäärile.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Kas esimene väga hea film, mille pealkirjas on sõna PHANTOM?

Ohh, see on üks heas mõttes kummaline teos, ja minule sobivalt oluliselt peenem ja kammerlikum kui Paul Thomas Andersoni kaks eelmist filmi "The Master" ja "Inherent Vice", mis mulle palju ei pakkunud. "Phantom Threadi" näol on PTA vändanud järjekordse ajastufilmi, aga õnneks ei kulutata ülemäära aega olustiku väljendamisele ja seega ei kaota film hetkekski fookust. See on lugu mehest, kes otsib kedagi, keda jumaldada, ja naisest, kes tahab, et teda keegi jumaldaks. Ja sellest kujuneb salalikult mürgine kaassõltuvussuhe. Tähelepanu on ikkagi näitlejatel eesotsas Daniel Day-Lewise ning Vicky Kriepsiga, kes on mõlemad fantastilised ning annavad järjekordselt tõestust, et PTA leiab oma filmidesse perfektsed osatäitjad. Day-Lewis on muidugi nagunii kindla peale minek, aga Krieps oli ka üllataja omaette. Mind tegelikult alguses häiris, kuidas Day-Lewis seda tegelast mängis, jättis kuidagi limase ja creepy mulje oma jaheduse, ema-jutu ning kontrollivajadusega. Ühesõnaga tundus nagu sedalaadi tüüp, kes iga päev viis korda laste mänguväljakust aeglaselt mööda sõidab. Aga mingist hetkest läks mu tähelepanu rohkem sellele, kuidas Alma ja Woodcocki suhe toimib, ja see on tõesti paeluvalt välja mängitud. Väga palju on pandud just pilkudesse ja liigutustesse, mitte sõnadesse, suhte kulg on pigem aimatav kui nähtav. Sarnaselt "Lady Birdile" ei saanud ma küll väga hästi aru, milline peaks olema mu hoiak nende tegelaste suhtes, ega mul väga palju empaatiat või sümpaatiat nende vastu ei tekkinudki, aga peaosatäitjatel õnnestus järjepidevalt mu tähelepanu hoida. Film vajab sisseelamist, aga lugu muutub ikka väga haaravaks. Hästi on seda mu meelest turundatud, sest isegi treilerit näinud olles ei osanud ma aimata, kuidas süžee kulgeb. Ühesõnaga omamoodi hüpe tundmatusse. Tavaliselt niisugused ajastufilmid mõjuvad nürilt, "Phantom Threadis" oli õnneks tublis koguses psühholoogilist mängu, mis vaikselt kõditas.

[Forzelius]

krt vot nii tuleb üht period piece teha. väga mõnus psühholoogiline jauramine. PTA ja DDL võiks iga aasta selliseid kostüümikaid teha, mis enamikel juhtudest on pigem raskemad ja igavamad vaatamised. säärased talendika mr ripley vaimus asjad on aga hoopis teine pallimäng. ilmselt üks aasta põnevamaid vaatamisi ja kurat kuidas DDL ikka suudab välja mängida oma karaktereid. igat liigutust, lauset ja nihelemist vaatad suu ammuli. väga soliidne roll, millega pensionit nautima minna, kuigi osa minust tahaks talt midagi veel.

[JazZ-]

Paul Thomas Anderson on üks nendest lavastajatest, kelle loominguga arvan end hästi kursis olevat, sest tean enam-vähem kõikide tema filmide pealkirju ja olen korduvalt lugenud, kuidas ta Forzeliuste ja eerikute arvates täitsamees on. Tuleb aga välja, et enne "Phantom Threadi" polnud tal ennast tegelikult minu silmis tõestada õnnestunud ja seega ei olnud ma päris kindel, mida sellelt filmilt üldse oodata tasuks. Treiler suutis positiivselt creepy mulje jätta ja lootsin seetõttu, et see Ralfi välja toodud "kõditav psühholoogiline mäng" võtab pikapeale ka füüsilisemad mõõtmed, aga tundub, et PTA pole just suurem asi ameeriklane, sest Tšehhovi püsse ta küll käsitseda ei oska. Ehk siis niidiotsi, mille lahti harutamist ma terve filmi tulutult ootasin, oli üsna suur pundar. Osaliselt võib selles ka treilerit süüdistada, sest tolle põhjal tundus näiteks riietesse sõnumite peitmisel filmis oluline roll olevat, aga tegelikult ei olnud sellel loo arengu osas praktiliselt mingit tähendust. Minu jaoks oli ka natuke mõistmatu, mida Alma Reynoldsis leidis - juba esimesel kohtingul oli õhus nii palju punaseid lippe, et ma oleks edasi sebimise asemel pikemalt mõtlemata lähenemiskeelu hankinud, aga nagu aastad Filmiveebis olemist õpetanud on: osadel inimestel lihtsalt on kohutav maitse. Exhibit A:

ilmselt üks aasta põnevamaid vaatamisi

Tahaks teada, kas Forzelius üldse on teadlik, mida "põnev" tähendab. Siiani kogutud andmete põhjal tundub see igatahes väheusutav.

Peale Forzeliuse olen pettunud ka tõsiasjas, et Reynoldsi riidekappides ühtegi päris luukere polnud (lootsin, et "oktoobri kleit" on mingi koodsõna "nüüd mõrvan ta, et saaksid tema nahast riideid teha"-le) ja Woodstocki disainitud hõlstid olid ka üldiselt koledad as fuck. Reynoldsi ebameeldivast ekstsentrilisest iseloomust tulenevad dialoogikatked päästsid siiski nii mõndagi. Näitlejatest saadaksin ma oma kiiduavaldused hoopis Lesley Manville'i suunas, kes suutis oma tegelase üsna sümpaatseks mängida, isegi kui ma täpselt aru ei saanud, miks tal oma vennaga nii ebamugavusttekitavalt lähedane suhe oli.

Reynoldsi ja Cyrili väljalõigatud stseen:

Spoiler :

Ja sellest kujuneb salalikult mürgine kaassõltuvussuhe.

6/10

[Kickflick]

Lugu oli iseenesest huvitav ja osatäitmised õnnestunud, kuid üldiselt jäi kogu teostus keskpäraseks ja turvaliseks draamaks. Võib-olla olin veel varem äsja nähtud "The Shape of Water" veidrustest võlutud, kuid Oscari vääriliseks seda filmi kindlasti poleks pidanud.

[Soprano]

Tahaks võiga praetud seeni...

[Forzelius]

Tahaks võiga praetud seeni...

mul oli sama feel peale filmi, järgmine hommik tegin seeneomletti

[Soprano]

Söögist rääkides https://www.youtube.com/watch?v=uBmnU98uk_o