Kutsu mind oma nimega

[JazZ-]

Kutsu mind oma nimega
Call Me by Your Name (2017)

Luca Guadagnino uus film "Kutsu mind oma nimega" põhineb André Acimani hinnatud romaanil ja jutustab sensuaalse ning ebamaise esimese armastuse loo.

Varaküps 17-aastane Ameerika ja Itaalia verd Elio Perlman (Timothée Chalamet) veedab 1983. aasta suve Põhja-Itaalias perekonna 17. sajandil ehitatud villas. Ta komponeerib ja mängib klassikalist muusikat, loeb raamatuid ning flirdib sõbra Marziaga (Esther Garrel).

Eliol on lähedane suhe professorist isaga (Michael Stuhlbarg), kelle eriala on Kreeka ja Rooma kultuur, ja tõlkijast ema Annellaga (Amira Casar). Vanemad on andnud talle võimaluse nautida nii loodust kui ka kõrgkultuuri. Elio on harituse ja intellektuaalsete võimete mõistes juba täiskasvanu, kuid iseäranis südameasjus on tal veel palju arenguruumi ja avastamist.

Ühel päeval saabub suvepraktika raames Elio isale abiks doktorikraadi kallal töötav võluv Ameerika teadur Oliver (Armie Hammer). Kuuma päikese all asuvad Elio ja Oliver avastama nende vahel tärkavat kirge suvel, mis muudab igaveseks nende elu.

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Vedasin end Guadagnino nime kuuldes kinno, teadmata midagi filmi sisust või mainest. Seetõttu valmistas film mulle pettumuse vaid põhjusel, et Guadagnino eelmine linateos "Päikesest pimestatud" võlus mind meeletult, mitte aga seepärast, et oleksin kriitikute kõrgete hinnangutega vähemalgi määral kursis olnud. Ikka on tore vaadata, kuidas ilusad inimesed Itaalia päikese all rattaga sõidavad ja ujumas käivad, aga kuna film kestab umbes sama kaua kui lend Itaaliasse, siis parema meelega võtaksin ette hoopis selle viimase. Ma saan aru, miks lugu, mida film jutustas, selle poisi jaoks oluline on, aga mitte sellest, miks mina peaksin hoolima. Võib-olla on asi selles, et ma pole kunagi Armie Hammerit katsunud.

Suurepärased näitlejatööd ja võluv Itaalia suvi, kuid mitte palju enamat. 5/10

Nüüd kardan, et "Suspiria" tuleb samasugune uimerdamine. Thanks, Guadagnino!

[Ralf]

Meeldivalt delikaatne ja tundeelamuslik lugu. Võetud üles 35mm filmile, Itaalia päikseline miljöö on kena, dialoog mõnes stseenis lummav. Ei saa ka lahterdada antud teost lihtsalt geifilmiks, see on ka kurblik esimese armastuse ja teismeea segaduse lugu. Filmi üks saavutusi on tormiliste tunnete väljendamine väga õrnas keeles ja mitte pealetükkivalt, mind väga köitsid väikesed pilguheidud ning puudutused, mida Oliver ja Elio salamisi vahetavad. Eriti võrreldes "Õnnistatud maaga", kus armunutel oli palju füüsilisem ja jõulisem kontakt. Aga mulle ei mõjunud filmis kujutatud suhe nii suurelt ja võimsalt, kui oleks pidanud. Ei tekkinud päris tunnet, et Oliveriga kohtumine oli Elio jaoks elu muutev kogemus vms ning lõpp ei kurvastanudki eriti. Ühesõnaga saamata jäid need emotsioonid, mida film üritas pakkuda.

[JazZ-]

Hoidsin siiani Oscarite võidujooksul "Dunkirkile" pöialt, sest mulle tundus kahedimensioonilisel ekraanil neljadimensioonilise filmi tegemine küllaltki muljetavaldav saavutus. Nüüd ei ole ma oma tunnetes enam nii kindel, sest "Call Me by Your Name" sai põhimõtteliselt sama manöövriga hakkama ja suutis lisaks sellele veel narratiivi omada. Natuke kurb, et Luca Guadagnino parima lavastaja nominatsioonist ilma jäi, sest tema värske šedööver sisaldas imetlusväärselt palju filigraanseid detaile, mis kogu idealistlikult idüllilise miljöö loomisele elegantselt kaasa aitasid. Kui te nüüd mõtlete, et miks ma nagu täielik douche kõlan, siis põhjus võib peituda selles, et käisin just "Call Me by Your Name'i" vaatamas, mille kogu tegelaskond tundus olevat äsja r/iamverysmart kokkutulekult tagasi jõudnud. Kui Oliver filmi alguses aprikoosi lingvistilisi tagamaid seletas, olin igatahes silmade pööritamisega liiga ametis, et edasisele eriti suuri ootusi seada (nagu Eliogi), aga film, nagu ka Armie Hammer oma lühikeste pükstega, sai mu siiski üsna kiiresti enda haardesse (nagu Eliogi). Väga meeldiv, et "Call Me by Your Name" ei ladunud oma põhikaarte tegelaste soole ja sellest tulenevatele komplikatsioonidele, mistõttu kogu lugu kraapis üsna edukalt isegi minu (inimese, kes on 150% hetero - nagu LiveForThis, Kickflick ja DarkSky kokku) hinge, olgugi et Armie Hammer ei teinud suurt midagi peale šortsides hea välja nägemise. See-eest Elio valu tajusin sama hästi nagu seda suvist lõõmavat kuumust ja loodan seega, et Timothée Chalamet pistab kuldmehikese taskusse. Kui mitte, siis on
O-tähelised nimed talle juba ebaõiglases koguses kannatusi põhjustanud.

Kuigi üldiselt ma peale viha eriti muid emotsioone ei tunne, siis filmi lõppvaatuses pidin üsna kõvasti vaeva nägema, et Michael Stuhlbargi (kes ei ole Joaquin Phoenix) kõne ajal mitte nagu väike bitch uluma hakata. Kui mingid teismelised nolgid analoogseid elutarkusi loobivad (vt. terve John Greeni bibliograafia), siis muutun tavaliselt ainult kurjaks, aga vanemate inimeste puhul ma nagu tajun, et nad on Sixtuse kabelis käinud ja teavad seega, millest räägivad. Tahaks kuidagi vähem geimas võtmes lõpetada, aga mul ei tule kahjuks enam ühtegi testosteroonsema kõlaga lauset pähe. Selge märk, et Luca homopropaganda kandis vilja.

Lähen nüüd Sufjan Stevensit kuulama, later!

9/10 - Sest Armie Hammer was asking for it.

[tuusla]

Jube raske on kirjutada minulikku kommentaari, mis ei kõlaks antud filmi puhul nagu tõeline gay hate.

Igatahes jäi kogu see lugu minu jaoks pinnapealseks vahuks. Ja Michael Stuhlbargi lõpukõne pani tõsiselt kulmu kergitama, sest

Spoiler :

tegelikult polnud nende kahe vahel peale püksi pugemise ja natuke suvisel maal ja öises linnas ringi karglemise suurt midagi

ja LISAKS olen vihane,

Spoiler :

et vitamiinivaesel hooajal rikuti igaveseks mu isu puuvilju tarbida.

[Soprano]

+1 tuusla

Oli kenasti filmitud ja meeldisid mitmed elulised momendid, mis andsid edasi ehedust ja kerget suve nostalgiat, kuid kahjuks oli peategelastel täpselt ümmargune 0 omavahelist keemiat. Enam-vähem kõik nende armatsemise stseenid tundusid silmipööritavalt võltsid (mitte et oleks kogemust ses vallas) ja nende suur armastus tuleb eikusagilt. Ühesõnaga jättis külmaks kogu see värk. Timothée Chalamet on andekas jorss tho.

Spoiler :

Virsikud on eluks ajaks rikutud.

[Rasmus]

Ja Michael Stuhlbargi lõpukõne pani tõsiselt kulmu kergitama, sest

Spoiler :

tegelikult polnud nende kahe vahel peale püksi pugemise ja natuke suvisel maal ja öises linnas ringi karglemise suurt midagi

Kas selle kõne, mis, nagu JazZ- mainis, oli filmi parim moment, tähtsus polnud mitte pigem iseenda leidmises kui konkreetses armusuhtes? Iseenesest nõustun, et suhe oli pinnapealne ja eeskätt füüsiline, aga öelda, et näitlejate vahel null keemiat oli, on samuti liialdus. Täpselt nii palju keemiat ja särtsu, kui üks suve-fling (mis kusjuures ühele kuttidest esmakordne gei-elamus on) eeldabki. Jah, see suhe muutis poisi elu, aga mitte sellepärast, et Armie Hammer igaveseks tema elu suurim armastus on ― asjal on veits teised nüansid juures.
Look at me defending a 5/10 movie...

[tuusla]

Vahet pole, mis see mõte oli (kui oli), mulle jäi silma just see millegi suure ja erilise rõhutamine, mida mina ei näinud.
Ja ikkagi - milleks oli vaja

Spoiler :

virsikuvägistamist ja Armie õrritamist, et ta sööb selle vaese nikutud puuvilja ära? Kurat, virsik polnud milleski süüdi! Ma ei suutnud pärast seda filmi enam tõsiselt võtta.

INB4, et ma ei taha tervikpilti näha ja takerdun detailidesse ja... ja... ja...
Mul on see õigus:)

[Ralf]

Mul Stuhlbargi kõnega on ainult see probleem, et pmst sõnaliselt hakatakse selgitama, millest film rääkis ning dikteerima, mida vaataja tundma peaks ja miks. Mis on halb stsenaristika.

[Ronet]

Damn kui hästi see film suutis kõiki tundeid edasi kanda. Autentse fiilinguga mõnus 80ndate suve hõng, ilma et pidanuks tolleaegse popkultuuri suunas palju viiteid pilduma. Hammer ja Ezra Miller 2.0 said suurepäraselt hakkama ja Stuhlbargi nägemine teeb alati seest soojaks.

Pikk film, kuid ma nautisin igat hetke ja ei tahtnud, et see läbi saaks.


9/10

[Kickflick]

Täitsa omanäoline ja klišeesid vältiv coming of age arvestuses, mis suutis mind oluliselt rohkem üllatada, kui samal žanril baseerunud mõni aasta varasem Oscari kandidaat "Boyhood". Keskmisest aeglasem tempo sulandus hästi kokku suvise Itaaliaga. Oscarit vast ei väärinud, kuid kindlasti tugevam, kui keskpäraselt igavad ja turvalised "Phantom Thread" ja "Darkest Hour".

[tuusla]

See

Spoiler :

virsiku-stseen

tuli täna teatud ringkonnas jutuks.

Saate aru, mul oli see ilmselt šoki/vanaduse/valimiste tõttu täiesti meelest läinud. Sõin suvelgi paar

Spoiler :

virsikut,

tegin

Spoiler :

virsikutega küpsisetorti,

aga nüüd on kõik. Finito.

Spoiler :

Also, postitan, sest Soprano tänane küsimus tekitas tunde, et peaks.