Fantastilised elukad ja kust neid leida

[Ronet]

Fantastilised elukad ja kust neid leida
Fantastic Beasts and Where to Find Them (2016)

"Fantastilised elukad ja kust neid leida" on uus seiklusfilm, mis viib meid tagasi J. K. Rowlingu võlumaailma.

Film saab alguse 1926. aastal, kui Newt Scamander (Eddie Redmayne) on just lõpetanud ülemaailmse retke, et leida ja dokumenteerida tervet hulka maagilisi elukaid. Kui ta lühikeseks peatuseks New Yorki jõuab, võiks ta sealt ühegi juhtumuseta lahkuda… kui poleks No-Majit (ameeriklaste mugu) nimega Jacob (Dan Fogler), valesse kohta sattunud maagilist olendit ja mõnede Newti fantastiliste elukate põgenemist, mis võiks tuua pahandusi nii võlumaailma kui ka No-Majide maailma.

Loe täielikku tutvustust siit

[lostinthemist]

Olin üks neist, kes ootas "Fantastilisi elukaid" väga innukalt, käisin esilinastusel ja tunnistan ausalt üles, et ei vastanud päris minu ootustele. Esimestes kaadrites WB logo, pikkade aastate jooksul vägagi tuttavlikuks saanud helinoote kuuldes ning lõpuks filmi tiitlit nähes valdas mind siiras rõõm. Mäletan endiselt, kuidas viimase "Harry Potteri" filmi lõppedes valdas mind masendus, et suurepärane saaga jõudis lõpule ja rohkem midagi ei tule. Nüüd aga on meil antud uuesti võimalus sukelduda võlumaailma. Üldiselt oli väga nauditav teos ja ei kahetse vaatamist, aga lõputiitride rullides hakkas midagi sees kripeldama ja ma ei suutnud välja mõelda, miks. Nüüd vist saan aru, miks.

Alustan kõigepealt selle positiivsematest nootidest, et minu silmis on hämmastav, kuidas suudeti luua edukalt täiesti eraldiseisev lugu samas maailmas, mis pole Harry Potteriga otseselt seotud. Ei pea üldsegi kursis ega näinud olema Harry Potteri filme, et seda teost nautida. Reeglina on prequelid, sequelid, spinoffid ja kõik säärane omavahel vägagi otseselt seotud, et ühe lüli vahelejätmine tekitab segaduse, aga "Fantastiliste elukate" puhul nii pole ning minu meelest on see imetlusväärne. Newt, mugu (nomaj on kuidagi nii veidralt contrived nimetus, kas tõesti ei suudetud millegi paremaga välja tulla?) ja kaks tsikki on suhteliselt toredad tegelased. Nendest veel toredamad olid fantastilised loomad, igaüks neist omamoodi unikaalne, meeldejääv ja omapärase disainiga. Tekkis tunne, et tahaks mõndagi neist hoida ja silitada, vaatamata sellele, et CGI oleks võinud tunduvalt realistlikum olla (nt "Ahvide planeedi koidiku" tasemel).

AGA! Fantastilised loomad, millele konkreetne film oleks pidanud rõhku panema, said üllataval kombel vähe tähelepanu ja keskenduti liigselt New Yorgi linna terroriseerivatele sündmustele, intriigidele jänkivõlurimaailmas ja seda katva saladusloori paljastamisele mugumaailmale. Ühest küljest saan aru, et kuna sellest saab olema viieosaline filmisaaga ning üritatakse hetkel kõigest kannaga maa sisse sõtkuda, ette valmistada aluspind suuremateks teemadeks, mis hakkavad filmide ilmumisega ennast lahti kerima. Isegi filmi pahalase motiivid jäävad arusaamatuks, mis jõuavad ilmselt selgusele edasistes filmides. Tunnen isiklikult, et ebatasakaaluka ülesehitusega ja asukohaga läks kaduma proportsionaalne osa maagiast, mis on teinud Harry Potteri võlurimaailma imetlusväärseks. Nimelt New York oli asukohana kuidagi nii tuim, loid, üksluine, hall, monotoonne ja igav. Puudus igasugune sarm. Võrdlusena mäletate seda elevust, kui vaataja viiakse Hogwartsi rongiga Sigatüükasse - kohta pungil maagiat? Unustage ära, sest seda siit ei leia. Aga ehk võib-olla polekski pidanud leidma, kuna prooviti saavutada midagi muud..? Järgmist filmi vaadates tean paremini.

Spoiler :

Kusjuures, sain Colin Farrelli tegelast Gravesi nähes otsekohe aru, et tegemist on Grindelwaldiga. Sest kui tehakse film, mille algusminutite jooksul mainitakse iga ajalehe esikaanel suurte trükitähtedega Dumbledore'i suurima vaenlase Grindelwaldi nime JA mille võlurimaailmas saab tänu mitmemahlamögina võlujoogile saada ükskõik kelleks (vt teist, neljandat ja seitsmendat HP filmi) JA tehakse kaks tegelast, kellel on TÄPSELT sama juuksesoeng (üks neist blondu ja teine prundu), siis kui suur on tõenäosus, et tegemist on võlumaailmas sama inimesega? Tõenäosuse väljaarvutamise jätan hetkel Jazile või eerikule, aga pilte võrreldes tehke omad järeldused.


Lisaks sellele - Depp, mida kuradit. 2002. aastal "Scooby-Doo"d vaadates oli mul täpselt sama reaktsioon, kui filmi alguses Pamela Anderson ilmus täiesti lambist välja. MISASJA

Nöökimisele vaatamata sai naerda küll ning oli piisavalt meelelahutuslik ja südantsoojendav seiklus. Sama südantsoojendav nagu Katherine Waterstoni naeratus filmi lõpuminutitel, mis pani mind mõistma, kuivõrd ilus ta on ikkagi.
7/10

tl;dr
Avatiitrite ajal olin:

Seejärel poole filmist olin:

Ja ülejäänud pool filmist:

[lostinthemist]

Teisel vaatamiskorral töötas minu jaoks paremini, kuna teadsin täpsemalt, mida oodata. Niffler on üks nunnumaid loomakesi eales, tahaks endalegi sellist.
Kindlasti üks vahvamaid stseene.

Spoiler :

Keegi märkas muidu Ben Afflecki cameod?

[Kadii]

Ma ei viitsi eraldada üksikuid lauseid ja panen terve teksti spoilerisse.

Spoiler :

Arutasime pärast filmi lõppu 0lliga, et see oli tegelikult nagu enamus viimase aja superkangelastefilme, aga parem. Et ime muna Superman, nad parandasid vähemalt linna ära pärast.
Aga tegelikult pole ammu ükski film mulle nii palju sooja tunnet sisse tekitanud kui elukad. Itsitasin nagu väike laps nii nuusklooma kui Central Parki stseeni peale, olin põnevil tagaajamise aeg ja hoidsin pisaraid tagasi lahkuminekustseeni ajal. Maagilisi elukaid oli minu arust piisavalt, sest ega nad ei lubanudki dokumentaali ja need keda näidati, olid väga vahvad või ilusad või põnevad või kõike. Näitlejad olid nii hästi valitud ja tõestasid jällegi, et briti näitlejate tase on ikka hoopis teine. Sellest kumab läbi selline kerge teatraalsus, aga see ei ole kunagi üleliigne või halb. Ezra oli hea kriipar nagu alati, Farrell oli küll natuke võõras Potteri maailmas, aga ega see tema osatäitmist vähendanud, Waterston oli konkreetselt vist depressiooniaja New Yorgist toodud ja Queeniesse armusin ise ka ära. Hästi natuke häiris see, et Newt tundus natuke liialt spektrisse mahtuvat, aga samas eks need teadlased olegi enamasti natuke teistsugusemad, eriti võlumaailmas. Ei tea veel, kuidas Depp sinna universumisse sobib, hetkel olen pigem kahtleval poolel.
Kuna hindan enamasti filmi juures pigem seda, millise ja kui tugeva emotsiooni see mulle tekitab, siis elukad on tugev 9/10. Mind ei huvita, et lugu oli suhteliselt lihtne (samas kõik esimesed Potteri raamatud on sama ülesehitusega, et lõpus Harry kuidagi kogemata satub õigesse kohta ja teeb asja korda), CGI oli osades kohtades tõesti natuke liiga nähtavalt CGI (samas Ezra obscurus metroos oli jälle vägagi suurepäraselt tehtud) või et New York ei ole Šoti mägismaa.
See viimane andis minu arust just Potteri maailmale veel juurde, sest me olemegi liialt harjunud selle peidetud mägedevahelise ja laiade metsadega võlumaailmaga, aga tegelikult on alati ju just räägitud, et võlureid on kõikjal maailmas ning ka neil on hall argielu kuskil veel hallimas New Yorgi kontoris, mitte ainult käeviibutusega valmiv toit ja võitlemine Voldemortiga. Newti saabumine ja sekeldused tõid hoopis Tina halli võlumaailma natuke maagiat juurde.
Kindlasti andis emotsioonile juurde viieaastane kuivalolek Potteri maailmast, aga seda enam täitis ta oma eesmärki. Kahetsen nüüd, et Pottermore rongile ei hüpanud õigel ajal.