Läänemaailm

[Ronet]

Läänemaailm
Westworld (2016)

Inspireeritud samanimelisest 1973. aasta mängufilmist, milles kujutatud Metsiku Lääne teemalise "lõbustuspargi" tehisintelligentsete asukate peal saavad külastajad välja elada oma kõige metsikumad ja süngemad fantaasiad.

Loe täielikku tutvustust siit

[lostinthemist]

Ausalt öeldes enne vaatama asumist ei teadnud suurt midagi. Juba aastaid on mind vesterni žanri paelunud, alustades "Deadwoodist" ja lõpetades "Red Dead Redemptioniga," ning "Westworld"ist paar sõna kuuldes olin väga entusiatistlikult meelestatud umbes nii "Ohh!! Hoidke omad hobused ja lassod. Uus vesterni seriaal tuleb!! Nii äge!" Ühesõnaga, lootuses näha mõnusat vesterni sarnaselt üsna hiljuti nähtud "The Magnificent Seven"ile või muule säärasele, vaatasin täna esimese episoodi ära ja...

[19:55] lostinthemist np: Westworld.S01E01.INTERNAL.720p.HDTV.x264-KILLERS
[20:00] <lostinthemist> omapärane op
...
[20:17] <lostinthemist> wtf @ westworld

Tol hetkel wtf reaktsiooni illustreerib kõige paremini järgnev pilt:

...
[20:39] <lostinthemist> hahahaha @ korealased westworldis
...
[21:39 <lostinthemist> also wtf @ westworld

Isegi episoodi lõppedes jäi see näoilme minul samaks. MIDA KURADIT

[Jolt]

Pole ammu ühtegi sarjast nii kiiresti vaimustunud. Mul on selline tunne nagu keegi oleks mu alateadvusesse sisenenud ja kõigest ebamäärasest ja vaid pooleldi piiritletust "Westworldi" välja destilleerinud. Too sari käsitleb täpselt selliseid teemasid ja täpselt sellisel skaalal nagu ma aastal 2016 näha sooviksin. Korraga fanfuckingtastiline ulme ja üleelusuuruses vestern, mida kogu see WW motiiv põhjendab väga hästi. Parim näide selle sarja potentsiaalist lõimida muistset ja tänapäevast on kokku võetud selles lindpriidega stseenis, mille taustaks mängib mehaanilisel klaveril (heihoo, metafoor) Paint it Black.

Samanimelist filmi, millel antud sari põhineb, ma näinud ei ole ja seega vastavaid võrdlusi teha ei oska. Vaatamisel tekkisid mul seosed pigem "Deadwoodi" ja "The Prisoneriga".

Tuleb tunnistada, et mul tekkis WW vaatamise järel siiski üks ebamugav mõte. Arvestades teemasid, mis esimeses osas kerkisid, ei kujuta ma kuigi hästi ette, kuidas see sari peaks kestma viis hooaega nagu loojate plaan ette näeb. Kui asi läheb edasi samas tempos näib siin materjali olevat pigem parimaks lühisarjaks ever, mitte aga 50-60 h kestvaks seebiks. Kui pidur tõmmatakse totaalselt peale siis pole ma jällegi kindel, kas tegemist on enam nii fantastilise sarjaga nagu esimese osa põhjal näib.

[Rasmus]

Parim näide selle sarja potentsiaalist lõimida muistset ja tänapäevast on kokku võetud selles lindpriidega stseenis, mille taustaks mängib mehaanilisel klaveril (heihoo, metafoor) Paint it Black.

Pole sarja veel õnnestunud näha, aga see kõlab fucking vingelt.

[JazZ-]

Ei tahaks jätta sellist muljet, nagu tantsin selle sarja haual (seda enam, et ma pole jätkuvalt vaatamisega algust teinudki), kuid ma natukene nagu rõõmustasin Dollhouse'i lõppemise üle. Loodan, et Whedon teeb järgmisena miskit ilma Eliza Dushkuta, siis ma ei pea mitu aastat hoogu võtma ja saan ta tulevat sarja nädalast nädalasse jälgida.

Ehk nüüd on see unistus vist lõpuks täitunud - julge sammuna on valemist lisaks Eliza Dushkule ka veel Whedon eemaldatud. Muus osas on saadus aga "Dollhouse'iga" küllaltki sarnane - peale selle, et tegelaste vahel võib üksjagu paralleele tõmmata ja süžee tundub suures plaanis sama rada liikuvat, on kogu sellel kremplil kuidagi nolanlik maik juures. Kui arvesse võtta, kes "Westworldi" kardinate taga seisavad, võib see tunduda suhteliselt sisutühja kommentaarina, aga võrdlus vanema venna loominguga tekkis mul tegelikult enne, kui meenus, kes "Westworldis" ratsusid liigutavad. Niisiis, erinevalt Coca-Cola omast pole Nolani retsept just kuigi salajane: võta huvitav idee, serveeri see tehniliselt hiilgavas kastmes, enne tegelaste lisamist eemalda hoolikalt nende hing. "Dollhouse'ile" aseks langenud kriitikat seisnes paljuski selles, et raske on kaasa elada tegelastele, kellel igal nädalal erinev isiksus on. "Westworld" küll päris samasse auku astuda ei tohiks, aga sellegipoolest mõjusid selle karakterid vähemalt esimese osa põhjal küllaltki robotlikena (inimesed kaasaarvatud), kuigi eks neil ole 5 hooaega arenguruumi. Muus osas ma millegi üle väga viriseda ei oska, aga eks mul ole 5 hooaega arenguruumi.

[Jolt]

Eiiiiijah, vaidleks natukene vastu sellele, millise määrani see JazZ-i etteheide kehtib. Iseenesest olen täiesti nõus, et Chris Nolani filmidele on alustades "Batman Beginsiga" omani teatud kliinilisus. Kõik on natukene liiga sirgjooneline ja selge, just tegelaste tasandil (mille puhul ongi Jonathan Nolan kõige suurem kaasvastutaja) kuid ka viisis kuidas stseenid on lavastatud ning lahendatud. TDK triloogia puhul on seda lihtne alla neelata, sest tegu on üleelusuuruses tegelastega. "The Prestige'i" ja "Inceptioni" puhul on pool tollest etteheitest võimalik ära vabandada asjaoluga, et nendes filmides on arvestatav kunstiline või lavastuslik tasand. Kõige otsesemaks miinuseks muutusid veidrustest ja seega ka poolest isikupärast puhtaks roogitud tegelased "Interstellari" puhul, kus loo keskmes olev emotsionaalne konks ei haakinud nii sügavale kui vaja.

Olen nõus ka sellega, et Jonathan Nolani käekiri "Westworldi" juhtimisel meenutab paljuski tema vanemat venda. Paralleele võib tõesti tõmmata mitmeid, nii positiivses kui negatiivses mõõtmes. Ja kuigi on tõsi, et päris sellist spunki ja isikupära nendesse tegelastesse süstitud ei ole nagu Whedoni puhul olema harjunud eeldama (Mis on ju pigem hea asi? Whedoni jäljendamine toodab reeglina halval tasemel paroodiaid, viimane näide mis koheselt meenub on need "Jurassic Worldi" külge poogitud kontorirotid.), siis kõiki neid tegelasi hingetuks nimetada on liiga jõuline üldistus. Nii tugeval tasemel näitlejad nagu Hopkins ja Wright teevad WW's ikka väga sümpaatsed rollisooritused. Harrise puhul ma karakterist tingituna sõna sümpaatne ei kasutaks, aga veenva osatäitmisega on tegemist üsna kindlasti. Lisaks arvan, et WW on sellisel tasemel võrdluseks veel veidi toores. Keskne lugu ja tegelased, kellele lõpuks vast kõige enam kaasa elame, alles kerivad ennast lahti. Ehk midagi reetmata võib ilmselt öelda, et paljudes nendes karakterites on arvestatav potentsiaal, mida pole veel realiseerima asutud. Või noh, fingers crossed. Seega serveeriksin JazZ- etteheite veidi teisiti. Õiglasem oleks öelda, et too karmi olekuga kontoritädi, veel mingine Hermsworth ja Sizemore (kes tehti viimases episoodis väga efektselt oneSizelessiks) on hetkel tõesti ühenoodilised.

Jääb loota, et Whedoni tasemeni ulatuva tiimidünaamika puudumine kompenseeritakse üle keskmise keeruka ja huvitava loo struktuuriga (on ju Nolanid need nüansirohked ja inimlikud karakterid reeglina ohverdanud infotihedale ja keerukale plotile), intellektuaalsel tasandil kütkestavate teemade tõstatamisega, ootamatute ja mitte alati ilmsete pöörete ning lõpuks ka kulminatsiooniga mille pikk õrritamine ennast õigustab. Ehk loodan jätkuvalt, et paralleelid kehtivad ka vanema venna loomingu positiivsel poolel.