Küsitlus nr. 123 - 2016 HÕFF

[Soprano]

Jah, kindlasti

[Ralf]

Does a bear shit in the woods?

[LiveForThis]

Muidugi.

[Rasmus]

Pole veel kindel

Spoiler :

, miks peaks keegi üldse arvama, et on mingi võimalus, et ma ei tule.

[Ronet]

Does a bear shit on the Pope?

Spoiler :

Minu teada mitte.

[Forzelius]

Ei, pole huvi/võimalust.

[CM-Girl]

Ei, pole huvi/võimalust.

[Rasmus]

HÕFFist

Pisut vabamas keskkonnas ütleksin seda, et kava oli seekord suhteliselt ühekülgne (satanism käis vähemalt viiest filmist läbi ja praktiliselt kõik olid keskmisest madalama tempoga sünged thrillerid) ja jättis mu valdavalt külmaks. Halbu filme polnud jälle ühtegi, aga selline stabiilne 6-7/10 muutub kolme päeva peale üpris väsitavaks.

Lemmikud:

1. "Alucarda - pimeduse tütar" - tänavusest kavast ainuke 8/10, tõsiselt vahva leid
2. "Saatana maiuspala" - sest metal on igavene ja vahelduseks natukenegi otsekohesem film
3. "Green Room" - kirjutan kunagi hiljem pikemalt, aga põhimõtteliselt "You're Nexti" veidi leebem ja pingevabam versioon

Üldiselt jäin rahule, kuna silmaringi mõttes on HÕFF ikka väga tänuväärne üritus, aga edaspidi võiks seda pöffilikkust kõvasti maha võtta ja konkreetseid õudukaid hulga rohkem valida. Helmut ütles küll, et ta lihtsalt ei leidnud häid splattereid, aga sel juhul oleks võinud vähemalt klassika kallale minna, kuna õuduse osakaal polnud tänavu küll ürituse nime vääriline. Sirvisin just varasemate aastate kavasid - on näidatud Fulci ja Yuzna loomingut, "Nekromantikut", "Suspiriat", 2010. aastal linastusid järjest "The Human Centipede" ja "Serbia film" - miks siis praegu nii lõdvalt võtma peab?

Järgmist korda ootan sellegipoolest. Äge.

[JazZ-]

Olen siia juba mõnda aega midagi kirja panna tahtnud, aga erinevalt Donald Trumpist pole viimase kuu jooksul mu valdusesse isegi keskpäraseid sõnu sattunud, parimatest rääkimata. Kuna aga fännid tuliselt peale käivad*, oleks vist viisakas üritada ikkagi mõni sõna USA potentsiaalse tulevase presidendi kogust ära krabada ja siia laduda. Alustan siis lihtsamast osast: Käisin HÕFFil üsna kindlasti ja ühtlasi olen ainus inimene, kes selle teema raames ausalt vastanud on - teised kinnitavaid vastuseid jaganud foorumlased mängisid suuresti õnnega, et nad enne festivali kogemata kaameli alla ei jää või mõnda muusse samaväärselt täbarasse olukorda ei satu.

Kuigi kuulujutte sellest, kui õudselt fantastiline üritus HÕFF on, olen kuulma pidanud juba aastaid, polnud mul varasemalt enda jalgu sinna veel kordagi tõsta õnnestunud. Kuna enamjaolt olen sellest kooli pärast kõrvale jäänud, ostsin sellel aastal passi võimalikult vara ära, et hiljem poleks vähimatki lootust õppetükke tehtud saada alt hüppamine natukenegi raskem oleks. Mu peenelt läbi töötatud plaan osutuski suures osas edukaks, olugi et esimesest bussist õnnestus mul minu unegraafiku ja bussi sõidugraafiku halva ühilduvuse tõttu maha jääda. Majutuse kohta mul kahjuks nii värvikat lugu jutustada pole nagu Sopranol oma esmakordse HÕFFi reisiga seoses. Nimelt veetsin kõik ööd ühes ja samas hotellis (või hostelis? pole austalt öeldes nende vahest kunagi aru saanud, ühes mõrvatakse rohkem?), mis muidu oli täitsa tore, aga hinna sisse vist hapnik ei kuulunud. Positiivsest küljest oli hingamine jälle hea ajend, et enne pärastlõunat üles tõusta ja seeläbi mitte pooli filme maha magada. See "mitte maha magamine" läks kusjuures täitsa libedalt hoolimata sellest, kui kõvasti mõned filmid seda streak'i ka rikkuda poleks üritanud.

FILMIDEST

Alustuseks taaskord natuke statistikat, sest pole praktiliselt midagi, mis suuremat aukartust tekitada suudaks. Kokku vaatasin 13 täispikka filmi + mõned Eesti lühianimatsioonid. Kuigi esialgu tahtsin iga nähtud linateose kohta mõne sõna öelda, otsustasin seda lõpuks siiski mitte teha, kuna erilisi mõtteid peale "Sarnaselt oma koloriidile jättis see film mind suhteliselt külmaks." ja "Kas lõunaosariikides aset leidvatele filmidele tehakse trahvi, kui pilt seepias pole?" need minus tekitada ei suutnud. Seega kuulete mu muljeid ainult absoluutse koorekihi kohta (arvestades, et sinna hulka kuuluvad ligi 50% nähtud filmidest, on see kiht muidugi suhteliselt paks).

TOP 5

Spoiler :

• 1. "Lady Terminator" - Olgu öeldud, et see linastus öösel kell 1:30 ning olin sellele eelnevalt juba järjest 4 filmi ära vaadanud, suhteliselt väsinud ja lisaks oli mu pea terve päeva üritanud oma isiklikku lõhkumisrekordit üle teha, mistõttu oleksin selle seansi äärepealt vahele jätnud. Õnneks sellest siiski potentsiaalset lugu "Kõige lollim asi, mida teinud olete" teema jaoks ei kujunenud. Nimelt väljendas LiveForThisi ja Spellboundi mälumänguvõistkonna nimi absoluutset tõde: "Lady Terminator" oli tõepoolest (esimese) festivali(päeva) parim film. Kui Tommy Wiseau oleks James Cameroni "Terminaatori" lavastaja- ja stsenaristipingist välja lükanud ja ise sinna asemele istunud, oleks resultaat tõenäoliselt umbes seesugune olnud (jah, saite õigesti aru - see sõnapaar, millele viitan, on "puhas geniaalsus"). Olen suhteliselt üllatunud, et üks noormees publikust filmi lõpus veel elus oli, sest minu meelest tal naermise kõrvalt hingamiseks eriti aega üle ei jäänud.
  
  
• 2. "Southbound" - Minu jaoks festivali kõige positiivsem üllatus, kuna olin peaaegu täiesti kindel, et see on järjekordne üllitis, mis sisaldab muuhulgas elemente "midagi seoses saatanaga", "las tempo olla hästi aeglane, see lisab põnevust" ja "absoluutselt mitte midagi originaalset". Pärast esimese 10 minuti möödumist oli mul aga juba selline õnnis tunne, mida ainult inimeste jõhker mõrvamine tõeliselt cool õudusfilm tekitada suudab. Ausalt öeldes ei oska paremaid argumente kui "see nii lahe" välja mõelda (tean, sest olen juba kuu aega proovinud), aga see oli nii lahe. Lisaks nägid need kollid (hatifnatid?) nii vahvad välja. Miks keegi teine seda kiitnud pole, mis teil viga on?
  
  
• 3. "The Devil's Candy" - Mõnusalt tempokas film. Ei pea metalit silmas. See on endiselt halb.
  
  
• 4. "Atomic Eden" - Põhimõtteliselt Ida-Euroopa "MacGruber" - veenduge ise.
  
  
• 5. "Under the Shadow" - Kuigi pärast filmi nägemist mõtlesin veel, et tegelikult oli tegu ju suhteliselt tavapärase "kurjad vaimud kimbutavad" looga, lihtsalt Lähis-Ida kultuuriruum ja deemonite džinnideks nimetamine tekitas petliku mulje, et ekraanil toimus midagi erilist. Pooleldi olen endiselt sama meelt, aga samas on see tükk jäänud mind kummitama tunduvalt kauemaks kui keskmine USA samalaadne toodang iial suutnud on. Võimalik muidugi, et filmil õnnestus ennast mu mälusoppidesse nii mugavalt sisse seada ka seetõttu, et mu toakaaslased võtsid nõuks ise džinne mängida, mistõttu mu (mängu)öökulli tabas peaaegu sama saatus, mis filmi keskmes olnud väikse tüdruku nukku (detailid oleks vist juba spoilerid, loo moraal on eelkõige see, et mu elu on väga traagiline).

Eelnenud TOP'i lisasin ainult HÕFFil esimest korda nähtud filmid ja jätsin oma ammuse lemmiku "Terminaatori" välja (külmetama) nagu vanade sõpradega ikka tehakse. Kuigi seda kinolinalt näha oli iseenesest väga tore, siis mu ootused publiku suhtes olid tunduvalt suuremad, sõna otseses mõttes. Nimelt käisin juba kuu aega enne HÕFFi toimumist närviliselt Piletilevi kodulehel kontrollimas ega "Terminaatorile" kohad veel välja müüdud pole, sest kartsin, et jään lõpuks oma passipiletiga ukse taha. Tuli aga välja, et hindasin Eesti rahva huvi Arnold Schwarzeneggeri tagumiku suhtes tõsiselt üle, sest saal polnud isegi pooleldi täis (jah, saalisviibijate veinipudelid ka mitte). Mingit tsitaatide kaasa hüüdmist kurvastaval kombel ka ei toimunud või vähemalt ükski nendest minu kuuldeulatusse ei jõudnud. Samas tegi see napilt pool saali täitev publik mõne stseeni, mille humoorikusest ma üksinda vaadates arugi pole saanud, oma naerupahvakutega palju lõbusamaks.

Mingit sorti eriauhinna tahaksin veel anda "Cat Sick Blues'ile" - konkurentsitult festivali kõige veidram ja haiglasem (haha) film.


Mälumängust ma väga palju rääkida ei taha ja tegelikult enam väga ei oskagi, sest olen selle nüüdseks suhteliselt edukalt nende valusate mälestuste hulka surunud, mida mõni psühhoanalüütik hea vedamise korral mõnekümne aasta pärast välja kaevama saab hakata. Igal juhul nägi mu mõttelõng (jupiti) umbes selline välja: "kuidas aeg juba läbi on??? ma pole esimest küsimust veel lõpunigi lugenud" - "nojah, kui ma Rassu oleks, siis ma ilmselt teaksin seda" - "kas keegi MAAILMAS peaks seda üldse teadma?" - "tra, seda olen kuulnud kunagi" - "MIS SEE OLI, fuck aeg on läbi" - "nagu päriselt, kas see viktoriin on spetsiaalselt Rassule koostatud" - "ahh" - "JÄLLE aeg läbi või" - "okei, küsimus Dreami lemmikfilmi kohta, jajah, see pole kokkumäng". Võite 3 korda arvata, kas sellest jutust läbi käinud foorumlased olid ühes võistkonnas. Võite 3 korda arvata, kelle võistkond võitis. Kui esimesele küsimusele "ei" ja teisele midagi muud peale "see, kus Dream ja Rassu olid" vastasite, siis eksisite. Päris halb tunne, onju! Meie meeskonna kõige toredam (vale) pakkumine pärines vist Sopranolt, kes ütles, et "Kill Billis" on Uma Thurmani tegelaskuju jalatsitallale kirjutatud "Puma". Evatsikk soovitas sama küsimuse vastuseks aga hoopis "Andy" panna, he. Tahaks öelda, et vähemalt oli lõbus, aga kaotamine pole mitte kunagi lõbus.


Kokkuvõttes: kuigi see 5-6 filmi päevas tempo tundus kurnav, siis pärastine rehabilitatsiooniprotsess oli tegelikult tunduvalt vaevalisem. Kuidagi väga raske oli harjuda, et päev läbi enam inimeste verist mõrvamist näha ei saa. Tore üritus.

Lõpetuseks võite arvata, mis Soprano meelest ürituse parim osa oli.

Vastus:

Spoiler :

<Soprano> Reisimise parim osa ongi see, et hambaid pesema ei pea.

*<Soprano> Noh, kavatsed siis midagi kirjutada või? Tahaks teema lukku panna.