10 olulisemat albumit

[Kickflick]

Väike rip-off, aga usun, et JazZ- andestab mulle. Laduge siis siia 10 albumit, mis on teid läbi aegade kõige enam mõjutanud.

[Ralf]

Mõjutamise kohta ei oska nii täpselt öeldagi, aga kui ma peaksin valima 10 lemmikalbumit üldse, siis valiksin järgmised. Panin nimekirja maksimaalselt 1 albumi artisti kohta ehk siis meelega ei valinud samalt artistilt kahte albumit. Need on LP'd , mida peast tean ja mis aastate jooksul kõige rohkem rõõmu toonud.

Also, märkasin just, et hunt mu avataril on nagu Bob Dylan "Street-Legali" kaanel.

Mu valikutest justkui ilmneb, et ma ei eelista oma lemmikartistide puhul just nende enim kiidetud albumeid. Coheni "Death of a Ladies' Mani" peetakse tema üheks suureks äparduseks näiteks.

Spoiler :

BOB DYLAN / STREET-LEGAL

Runner-up: Blonde on Blonde

BRUCE SPRINGSTEEN / TUNNEL OF LOVE

Runner-up: The River

PAUL SIMON / GRACELAND


LEONARD COHEN / DEATH OF A LADIES' MAN

Runner-up: Various Positions

VAN MORRISON / INTO THE MUSIC


FLEETWOOD MAC / MIRAGE


LOU REED / NEW YORK

Runner-up: Berlin

BELLE AND SEBASTIAN / IF YOU'RE FEELING SINISTER


CAROLE KING / TAPESTRY


WARREN ZEVON / WARREN ZEVON

Runner-up: Excitable Boy

[Rasmus]

See ülesanne oli oluliselt raskem, kui eeldada võinuks. Kuulan muusikat küll albumipõhiselt, aga kümmet kokku saada oli sellegipoolest keeruline. Mitte sellepärast, et häid albumeid piisavalt poleks, aga lihtsalt pole nii palju selliseid, mida kerge käega "10 olulisema albumi" hulka nimetada julgeks.

Niisiis valisin välja neli albumit, mis on minu jaoks täiesti ajatud ja mille juurde igal hetkel rahuliku südamega tagasi võin tulla. Albumid, millega mul tõepoolest pikaajalisem ja "olulisem" suhe on olnud.

Ja siis lõppu veel mõned honorable mentionid, et teema pealkirjas nimetatud arv ikka täis saaks.

Enamvähem paremusjärjestuses.

• Judas Priest, "Painkiller" (1990)

See album defineerib minu jaoks metali. Halfordi kriiskavad vokaalid ja topelt-soolokitarr, Priest oma parimas vormis. 11 täiesti perfektset pala, nii eraldiseisvalt kui ühise tervikuna.



408 scrobblet

• U.D.O., "Steelhammer" (2013)

See album defineerib minu jaoks U.D.O. muusika. Minu esimene põhjalikum kokkupuude Saksa metaliga. Suhteliselt erinäolised laulud ja päris suures koguses (15), kuid ühtegi nõrka ega isegi keskpärast nende seas pole.



405 scrobblet

• Judas Priest, "Sad Wings of Destiny" (1976)

Noh, lihtsalt masterpiece. Klassikalise hevimetali alustala, üheksa loo jagu puhast kulda.



374 scrobblet

• Terminaator, "Minu väike paradiis" (1995)

Käed maas eesti rokkmuusikaajaloo kõrgpunkt. Hard rocki pole siinmail kunagi nii hästi tehtud kui Terminaator 1995. aastal. Albumisisene harmoonia pole võib-olla ideaalne ("4b" natuke lõhestab), aga lood on küll eranditult suurepärased. Stiilinäide.



162 scrobblet ja 15 aasta jagu sooje mälestusi

Lisaks:
The Offspring, "Smash" (1994)
Herald, "Gaia" (2010)
Accept, "Breaker" (1981)
Riot, "Thundersteel" (1988)
Riot V, "Unleash the Fire" (2014)
Helloween, "Unarmed" (2009)
King Diamond, "Abigail" (1987)
Iron Maiden, "Brave New World" (2000)
Taak, "Koerapööriöö" (2006)

[These Silent Nights]

Üsna raske ülesanne.Eesti ja välismaa plaatide jaoks peaks ma eraldi topid tegema, sest 10 on lihtsalt liiga vähe.Hetkel siis välismaa.

10. Ou Est Le Swimming Pool - "The Golden Year" (2010)
9. Nirvana - "Nirvana" (2002)
8. Daughter - "If You Leave" (2013)
7. The Used - "In love and Death" (2004)
6. Linkin Park - "Hybrid Theory" (2000)
5. Alice Cooper - "Trash" (1989)
4. Johnny Cash - "American IV: The Man Comes Around" (2002)
3. Skid Row - "Skid Row" (1989)
2. A.F.I - "Decemberunderground" (2006)
1. Thirty Seconds to Mars - "A Beautiful Lie" (2005)

Üllatavalt ebapopulaarne teema.

[Kadii]

Olles nüüd lõpuks suvevaheajal ja tasudes oma võlga. Level, võta õppust, Good Wife ootab, nii pingeline see finaal ka polnud, et sa ikka veel ennast kogud.

Süsteem siis pigem ajalooline hierarhia, mille najal ma olen jõudnud oma praegusesse muusikamaitsesse. Valikus just need, sest vahepeal on mälulüngad, seega polnud need ka väga tähtsad. Kuna olen eluaeg olnud pigem üksikute lugude, mitte albumite kuulaja, siis mõned albumid esindavad minu jaoks pigem tervet stiili või etappi, aga on sellest ajast teistest rohkem meelde jäänud.

Spoiler :

1. Kuldne Trio - Perekonnatola
Kuldne Trio on vaieldamatult nelja kuni (vähemalt) seitsmeaastase minu lemmikansambel ja Perekonnatola nende kõige kuulatum album ja Chiri-Biri-Pinn sealt kõige põhilisem lugu (sest tollal päris kuulus Andres Raid sai kerepeale, hehe). Lisaks muidugi Kosmonatu Laika, mida ma mõnikord lasin, et oma sugulast nutma ajada, sest oli teine sellise õrna hingega, aga mulle pakkus see tol ajal nalja (ilmselgelt kerged sotsiopaatlikud kalded). Aga kokkuvõtlikult võib öelda, et tegemist on mu esimese lemmikalbumiga.
(Ma võiks selle asemel tegelikult panna ka Otto-Triinu kasseti, mis sai ribadeks kuulatud, aga Kuldse Trio omas mäletan ma rohkem.)


2. Backstreet Boys - Millennium
Kuigi mul oli ka Spice Girlsi hoog samas vahemikus, siis ühtegi albumit ma neilt ei omanud, erinevalt antud kassetist. Ma ausaltöeldes isegi ei mäleta mingite BSBi kindlate lugude fännamist, küll aga mäletan selle kasseti ohtrat kuulamist oma esimesest (ja ainukesest) kassetimängijast. Ilmselt oli ikkagi tähtsam panna Meie Meele vahelt postreid seinale ja üle nädala lemmikpoissi vahetada (Nick või Brian? Howie igastahes mitte).


3. Eminem - The Eminem Show
Kuskil kuuenda ja seitsmenda klassi vahemikus sain külge endale räpipisiku, mis tol ajal muidugi koosnes suuremas osast Eminemist. Antud albumit, mille ma muidugi lasin klassivennal kõrvetada, sest CDd olid ikka üle mõistuse kallid, sai vanemate muusikakeskusest ka pea pool aastat iga päev pärast kooli kuulatud. Mul oli iga püstolipauk sekundipealt meeles. Heli pidi olema muidugi nii põhjas, et teisele poole tänavat oleks ka kuulda ja tegin enamasti igaksjuhuks akna ka veel lahti, et kõik ikka kuuleksid, kui cool ma olen. Teismelise mõistus on ikka imeline.


4. Him - Razorblade Romance
Räpivahemiku lõpus tuli esimene peiks ja vahetus muidugi ka muusikamaitse. HIM seisab tervest tolleaegsest "rulamuusikast" ikkagi kõvasti rohkem välja, rääkimata sellest heartagrami tätoveeringust mu sõrmel. HIM oli ka üks mu esimesi "raskemuusika" (Rasmus, ei naera) bände ja seega tegelikult meeltult suur alustala mu väga pikaaegsel muusikamaitsel, seega Razor on välja toodud puhtalt pigem selle pärast, et seal on kõige rohkem meeldivaid lugusid.


5. Sõpruse Puiestee - XX sajandi lapsed
Kui koos HIMiga kaasnenud powermetal (Sonata Arctica ja Nightwish) vahele jätta (sorri, Rasmus), siis kuskil selles vahemikus hakkas muuskastiilimaitse lahjenema ja kaldus pigem erinevate alternatiivsete stiilide poole. Kuna olen eluaeg olnud pigem üksikute lugude, kui albumite kuulaja, siis ei hakka muud välja tooma, kui Sõpruse Puiestee. Olen selle bändi kontsertidel kõige rohkem käinud ning antud album oli sellest perioodist üks väheseid, mida terviklikuna kuulasin ning mida ka täiesti peast teadsin.


6. Foo Fighters - One by One
Siis tuli minu ellu Foo Fighters, kes on kaalukalt mind kõige rohkem mõjutanud bänd. Ma ei ole kunagi olnud millestki nii huvitatud, kui sellest ansamblist. Tea(dsi)n peast kõike - alustades albumite lugude järjekorda, rääkimata albumitel mitteolevatest lugudest ja kaveritest, lõpetades liikmete eraluga. Kaalukusest räägib muidugi ka päris suur tätoveering ja ma ei ole kindel, kas ma suudan sõnadega rõhutada, kui palju üks bänd mulle tähendada võib.


7. Thee More Shallows - More Deep Cuts
Kui ma üleüldises plaanis kaldun tol hetkel meeldiva muusikastiili populaarsemaid esindajaid kuulama, siis TMS on ilmselt üks vähemtuntumaid artiste mu nimekirjas. Üpriski melanhoolse olemisega album sobis mu tolleaegsesse vägagi melanhoolsesse olemusse suurepäraselt. Millegipärast kurb muusika ja kurb meeleolu käivad suurepäraselt käsikäes. Leitud 4chani /mu'st, kust proovisin edaspidigi midagi nii head leida, aga miski selleni ei küündinud .


8. Tenfold Rabbit - Travel The World
Eesti muusika kipub must enamasti suure ringiga mööda minema, aga kõik, mida Kõpper puudutab, on kuld. Eriti Tenfold. Ja eriti see album, mida ma olen ka ikka väga korduvalt väga kõvasti kõriauguni kuulanud. Ka nende kontsertidel olen käinud umbes sama palju kui Sõpruse Puiestee omadel, mis ütleb ka palju. Lisaks on see üks väheseid albumeid, mida ma füüsilisel kujul oman.


9. Justin Timberlake - The 20/20 Experience
Lõpunoodid hästi juustuselt, nimelt on põhimõtteliselt tegemist minu ja 0lli albumiga ja ma ei oskagi muud öelda. Justin on tegelikult hästi andekas inimene, vaatamata oma kunagisele boibändi minevikule, mis enamasti tekitab inimestes suuri negatiivseid eelarvamusi. Aga antud albumi just esimene osa on eriti ehe näide kvaliteetsest popmuusikast.


10. Lõpetan ka hästi juustuselt ja jätan koha tühjaks albumile, mis mind muusikasse korralikult tagasi tõmbaks, kuna tegelikult on mu muusikakuulamine väga soiku jäänud ja mul on sellepärast hästi kahju. See album saaks võrdväärse koha siia teiste juurde, mis mu muusikamaitset läbi elu mõjutanud on.

[Ralf]

Uuendan oma nimekirja, mõned asjad jäid kripeldama, kui enda valikuid vaatasin siin teemas.
Luban endal seekord panna ühelt artistilt mitu albumit.

Miks ma The Riverit armastan, kirjutasin Rate Your Musicusse:

Spoiler :

One of my favorite albums of all time, and my favorite Springsteen album.

Tunnel of Love comes a close second. Tunnel of Love used to be my favorite but it just makes me feel sad and lonely so rarely do I feel like listening to it.

The River is a lot more fun. I guess it's really the most fun album ever, which doesn't mean it doesn't have its share of sad moments (Independence Day, Wreck on the Highway and a few others are quite heartbreaking), but boy, the rockers here - and there are a lot of 'em - are just so bloody vibrant and energetic that you can't resist the urge to play some damn air guitar, or if you're in public, jiggle subtly and stuff.

I think Springsteen found the perfect recipe here.

In a way, it's like a big raucous live show, but it also has a good portion of deeply serious, somber songs about relationships and adult life in general. It's like half of The River was written by a fun-loving wild teenager whose only concern in life is raking together some money for gas and beer, and half of it written by someone much older and mature. Someone who has been burned by the working life. Someone who has felt deep isolation. Someone who's been truly hurt.

The E Street Band is phenomenally committed here and I love that everyone gets a moment to shine. The River truly feels like a glorious ensemble piece. Even the less inspired songs like Crush on You (which Bruce very sarcastically called his masterpiece when he played it in concert once) and I'm a Rocker make you jump and holler because the band really gives it their all.

I doubt I will ever get tired of The River. This album powerfully packs everything that life's about into 80+ minutes. Being young. Going to parties. Having sex. Daydreaming on the streets. Getting that cool car you always wanted and know that chicks will dig. Leaving home. Working that miserable job that's breaking your damn bones. Losing that very first special girl. Getting married. Getting divorced. Being lonesome and wondering if that broken heart of yours will ever heal.

One reviewer called some of the songs cheesy and inconsequential or something, but that's actually one of the things what I dig about the album. This album is like life, and life has its random inconsequential yet wildly fun moments. I admire that he didn't need every song to be a memorable evocative masterpiece.

This album has it all. Thank you Bruce.

Võib-olla arvustan neid teisi ka millalgi.

Spoiler :