Perekonnavaled

[Rasmus]

Perekonnavaled
Family Lies (2016)

Filmi tegevus toimub linnas, kus on professionaalne sümfooniaorkester, mille eesotsas seisab autoritaarne ja kindla käega dirigent Paul Levald, kes on juba aastaid ohjanud nii orkestrit kui ka suhteid peres. Dramaatiliste sündmuste tõttu tuleb Pauli tütremehel Egon Reil ootamatult juhtimine üle võtta. Lisaks orkestrisisestele pingetele pärandab äi Egonile koos dirigendikepi, võimu ja vastutusega ka oma keerulise minevikuga seotud saladused ja kohustused. Vanadest valedest kasvavad välja uued ning ühel hetkel Egon mõistab, et tõe väljatulek tooks kaasa tõelise kaose.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Kenasti üles võetud kompaktne draama, mis kannatab igava ja seejuures mitte kuigi ladusa süžee pärast. Ei tekkinud emotsionaalset sidet nende tegelastega, ei resoneerinud minuga nende probleemid.

Siin ARVUSTUS

[Rasmus]

Kas riik toetab selliste filmide tootmist? Sest kui žanrifilmid jäävad rahast ilma nii keskpäraste draamade arvelt, siis olen küll pettunud. "Perekonnavaled" ei ole isegi niivõrd halb, pigem lihtsalt täiesti mõttetu. Ma pole siiani päris kindel, kas tegu pidi osaliselt olema komöödiaga või kukkus draama tegemine lihtsalt halvasti välja. Tundus, nagu filmil oleks vaatajale nii palju öelda olnud, et ei suudetud ühtegi mõtet korralikult lõpetada ‒ õhku paisatakse afäärid, alkoholism, tervisehädad, tööprobleemid, petmine, aga mitte ükski neist aspektidest ei teeni ära väärilist analüüsi. Ja kui film lõppeb, siis jääbki tunne, nagu oleks keegi lihtsalt hunniku uitmõtteid ühte stsenaariumisse pigistanud. Tehniline teostus on muidugi ka nõrk (kaotasin lootuse juba esimese fade to blacki juures, mis umbes 2. minutil oli), aga kuna selles vallas pole eesti filmidelt kunagi midagi erilist oodata võinud, julgesin panustada pigem emotsioonide peale ‒ meie eripära on ikkagi mõtlikkus ja depressiivsus. Tegelaste olukorda arvestades peaks depressiivsust jaguma siiagi, kuid mingil põhjusel ei paista mitte kedagi oma probleemid kottivat ning nii poleks õiglane ka vaatajatelt empaatiat nõuda. Dialoog sarnanes mõneti isegi reaalsusele, aga näiteks täieliku südamerahuga öeldud "Paul sai insuldi, mina saan infarkti" on küll eestlaste ekvivalent sellele stseenile.

Aa, minu lemmikmoment oli see, kui üks tegelastest mingit inimest nimepidi guugeldas ja siis murdsekund hiljem IrfanViewst tema pilte sirvis. Vaatajad võivad olla küll tähelepanematud, aga ega nad päris debiilikud ole.

[Kickflick]

Üldiselt meeldis. Filmi meeleolu tõsine, kuid ei tekitanud masendust. Kohati oleks võinud vürtsi lisada väikese huumoriga, kuid samas oli staatilisuses omamoodi võlu. Tervikuna oli kõik väga usutav, rääkides inimeste empaatiavõimetusest, emotsioonide allasurumisest ja vaikimisi lepingute tegemisest. Iga tegelase käitumine oli mingil määral õigustatud ja see tegigi ehk filmi vaatamise põnevaks. Näitlejad olid tugevad ja tuntud headuses, kuid oluliselt keegi ennast ei ületanud.