See jälitab sind

[Rasmus]

See jälitab sind
It Follows (2014)

19-aastase Jay (Maika Monroe) jaoks peaks sügisel olema esikohal kool, poisid ja nädalavahetused järve ääres. Ent pärast hästi alanud kohtamist ründavad tüdrukut luupainajalikud nägemused: ta ei saa jagu tundest, et keegi, või miski, jälitab teda. Ohu lähenedes peavad Jay ja tema sõbrad leidma viisi pääseda õuduse eest, mis on neist vaid paar sammu tagapool...

Loe täielikku tutvustust siit

[Jolt]

Siiani võimsaim elamus PÖFFilt. Enne vaatama asumist tundus üsna tõenäoline, et minu ees olevas reas häälekalt kõike ja kõiki kommenteerivad pubekad võivad filmisse süvenemist häirida, aga umbes viis minutit peale algust jäid nad surmvaikseks ja kuni filmi lõpuni ei tulnud neil enam piiksugi.
Küll aga oli ülejäänud saalist vaiksematel hetkedel kuulda väga palju sügavat hingamist, justkui üritaks inimesed lõdvestuda või oleksid mitmeid minuteid hinge kinni hoidnud.

Ja nii ongi, It Followsi tegevus toimub mingis piisavalt sarnases aga piisavalt erinevas universumist, kus reeglid ei tundu kuna filmi lõpuni päris selged ning kõik näib võimalik. Pinevaks läheb see film üsna algusest ja hetki, kus vaatajal lastakse rahulikult hinge tõmmata, on vähe ning need kestavad lühikest aega. Enamus filmi tegevusest toimub muide päevavalguses ja reeglina paljude inimeste keskel ning "oht" paistab tihti juba horisondi tagant kätte. Pinge püsib katkematult eelkõige kaameratöö, muusika, montaaži ning osatäitmiste peal. Jump-scare kasutatakse vähe, aga pika ebamugavustunde tõttu on need häirivalt mõjuvad.
Negatiivse poole pealt võibolla vaid sedavõrd palju, et filmi allegooriline sõnum on ilmselt liigagi selge ning mõjub seetõttu veidi nagu moraali lugemisena. Aga kuna It Follows toimib kuidagi eriti ühtse tervikuna ning suudab taodeldud meeleolu sedavõrd järjepidevalt ülal hoida kaob see miinus positiivse taustal ära.

[LiveForThis]

Just Filmi raames linastunud noortekeskne indie-õudusilm USA-st, mis paelub eelkõige oma unikaalsevõitu ja seetõttu ligitõmbava ideega - sugulisel teel leviv kohutavalt kõhe painaja, mida oleks lausa patt spoilerdada -, kuid filmi sisuline areng on kaunis uimane ja tühjavõitu. Siit ja sealt on tuntud õudusklišeedest laenatud ning püütud luua noortele omane olustik ja pinge, kuid sisulist materjali jääb siiski liigagi väheseks. Areng on minimaalne ja tunnetusest ainuüksi ei piisa.
Tubli, kuid siiski väga palju enamaks suutelise minimalistliku õudusfilmi päästab igati korralikud noored näitlejad ning filmi lavastuslik pool, kus paistavad silma freaky soundtrack ja sellele vastav alalises liikumises operaatoritöö.

Muide, see film oleks olnud suurepärane valik Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile, sest see on justkui loodud HÕFFi valjule ja taiplikule õigetel hetkedel laivkommentaare ja hüsteerilist lausnaeru pakkuvale publikule.

3/5

[Rasmus]

Seksuaalõpetus done right — seda filmi tuleks koolis lastele näidata. Tegu on tõepoolest filmiga, mis jääb sind mõneks ajaks jälitama ja sunnib koduteel üle õla vaatama. Kohati häirisid mind mõnest kordades ebaintelligentsemast mainstream-õudukast laenatud klišeed (valdavalt jump-scare'id), aga kuldaväärt idee eest olen need täielikult valmis andeks andma.

[Spellbound]

Väga temaatiline film, mille iga suurepäraselt valgustatud ning üles filmitud kaadrit saadab lausa jälitav teadmine, et tegu pole jump scare'idele pühendunud žanrifilmiga ega ka lihtsalt tavalise õudusega, vaid pigem ühe koha ja aja (tänapäevane Detroit) laastava mõju illustratsiooniga. Filmis tegelasi jälitav õudus pole midagi muud kui allegooria ilmselgelt reaalsusest, mis on sageli jubedam kui ükskõik milline koletis.

Disasterpiece'i muusika mõjus küll kohati nagu ruumitäide, aga ülejäänud aja kruvis pinget aina enam kõrgpunktini, mis oli oma olemuselt natuke lihtne lahendus ja üks väheseid otsese klišeelisena mõjunud elemente kogu filmis. Samas oli finaal nii pingeliselt ja leidlikult lavastatud, et see mõte klišeest kadus nagu tina tuhka.

Spoiler :

Üle ja ümber ei saa filmi kesksest teemast, milleks on AIDSi laastav jõud, riigi süsteemide poolt unustatud linnade varemete vahel endiselt elus püsivate asunike aeglane hääbumine ning sellest tulenev alkoholism, narkomaania ja vägivald. Mõte muuta midagi tõsist ja tänapäevast õudusfilmiks on kiiduväärne, kuid pole midagi uut. Sellele vaatama suutis film käia mööda väga selget rada, mis eristas žanri poolt määratud õuduse ja selles peituva tähenduse. Kuidas veel nimetada stseeni, kus Jay'd veab vee põhja tema enda isa kuju võtnud nähtamatu jõud? Või olukorda, kus Jay üks sõpradest magab temaga, et kanda vältimatut needust koos kuni elu lõpuni? Viimane kaader võinuks pärineda ka Briti kitchen sink draamast, kus naist armastav mees võtab enda peale suguhaiguse, et olla koos oma armastatu naisega nii heas kui halvas.

Suurepärane õudusfilm, mis paneb mõtlema ja näitab kuivõrd lihtsate ja odavate vahenditega (samas väga kvaliteetselt üles võetud) võib luua midagi teistest eristuvat.

Näiteks polnud seekordsel HÕFFil ühtegi teist nii head õudusfilmi.

Flintist (Detroidist mitte just väga kaugel asuv linn) pärit vihase bändi King 810 stiil sobib siia kuidagi väga hästi.

8/10

[evatsikk]

Õudukas, mille puhul ma tõsiselt imestan, et ma kinosaalis kiljuma ei pistnud

[eerik]

Lühikommentaar: Ei ole üldse õudne, pigem lihtsalt tüütu.

Kõhedust tekitav atmosfäär? Kohati, ainult kohati.
Psühholoogiline element? Tegijad kindlasti arvasid, et on, aga tegelikult ei ole.
Lihtsad ehmatused? Mõned mitte-efektsed.
Meeletu tapmine ja rõvedus? Seda ka polnud.

Niisiis, õudusfilmina ei toimi kohe mitte kuidagi. On sellel midagi muud pakkuda? Ei ole ja ega vist ei üritatud ka.


Võrdluseks: Kui mingit uuemat kollifilmi tahate, siis soovitan julgelt The Babadook ära vaadata. Vot see oli siiiiiitaks õõvastav ja mõjuv õudusfilm.

[Spellbound]

The Babdook on minu silmis sama hea kui It Follows. Mõlemad on kuidagi erilised.

[Rasmus]

"The Babadook" ja "It Follows" on kohati nagu vennad, stiili poolest kuidagi väga sarnased ning kahtlemata eelmise aasta kaks kõige õudsemat filmi, ehkki vaid üks neist mulle isiklikult meeldib. Tahaksin "It Followsit" uuesti vaadata, sest mind on see alates PÖFFil nägemisest vahelduva eduga kummitanud.

[Ralf]

Intrigeeriv lugu, peen teostus ja palju efektiivseid momente.
Päris vaimustust ka samas ei tekitanud, eks jäi natuke monotoonseks ja haledaks.
Arvustus

[Rasmus]

Aega läks, aga vist sai ka asja. Enamvähem novembrist saati olen üritanud midagi kirja panna. Avaldasin lõpuks.

[rauls]

Ei olnud väga õudne. Kogu see õudus jättis rohkem sihitu mulje. Pigem keskpärane õõvafilm. Vähemalt visuaaliga on hästi hakkama saadud. Kaameratöö on väga kena.

6/10

[Ronet]

Mulle täitsa meeldis.
Vahepeal tekkisid mõttes mingid paralleelid Abel Ferrara "The Addiction'i" ja tolle jube aeglase mõrva vahel. Kui te seda lühifilmi näinud ei ole, siis soovitan soojalt. Üsna ekselentne teine.

7/10