Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)

[Soprano]

Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)
Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance) (2014)

"Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)" on pigimustades toonides komöödia, mille keskmes on kunagine Hollywoodi superstaar Riggan Thomson (Michael Keaton), kes aastakümnete eest kuhjas kokku kuulsust ja raha filmides, kus ta kehastas kõikvõimsat superkangelast nimega Lindmees, üritab pärast karidele jooksnud abielu ja karidele jooksnud karjääri taas kord rambivalgusesse naasta - sedapuhku Broadway lavalaudadel.

Esietendusele eelnevatel päevadel ei ole enam kuigi kerge leida asja, mis pole veel kiiva kiskunud ning lisaks teatritüki sünnivaludele peab mees pidevat lahingut oma muljuda saanud egoga ning üritab samal ajal visalt võita tagasi oma perekonda, karjääri ning eneseväärikust...

4 Oscarit, sh parim film ja parim originaalstsenaarium.

www.heafilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Üks 2014 ägedamaid filme, vinge elamus ja pakub ka mõtteainet.
Arvustus

[uLtImAtEcRiTiC]

Film oli üldiselt väga hästi teostatud ja näideldud. Kiidusõnad kolmel korral Batmani häälega lendavat super-kangelast kehastanud ning neljandast osast keeldunud nüüdseks juba kustunud staari rollis Michael Keatonile, kes, nagu me teame, kehastas kahel korral Batmani ning keeldus seda kolmandat korda tegemast, misjärel ka tema karjäär ei ole just eriti säravaid tõuse näinud. Samuti Edward Nortonile egomaniakist meetodnäitleja kehastamise eest, kes ähvardab kogu rambivalguse varastada.

Kuna „Birdmani“ voorustest on juba igal pool ja väga pikalt juttu, siis lühidalt sellest, mis mulle ei meeldinud.

Spoiler :

Kuni lõpplahenduseni, mis minu jaoks elamust oluliselt rikkus, pidasin filmi suurepäraseks — üheks 2014. aasta parimatest. Lõpu juures on midagi, mis mind tõsiselt vihale ajab. See lihtsalt ei suhestu eelnevaga mitte kuidagi. Mitte ühelegi kindlale suunale pühendumine on minu jaoks märk sellest, et selge sõnum kas puudub või ei ole julgust sellele kindlaks jääda. Mitmetähenduslikkus tundub kunstlik ja pealesurutud.



Samas on just lõpp kriitilise tähendusega, jättes viimase ning tervikuna ka kestva mulje. „Birdmani“ puhul tunnen, et just lõpplahendus oligi ainus suur puudus. Kuni selle hetkeni oli film hästi näideldud ning vägagi võluv. Minu hinnangul oleks suurema efekti andnud näiteks see, kui tulistamine oleks olnud filmi viimane stseen.

Kuigi filmis on omajagu huumorit, ei ole „Birdmanil“ ka minu hinnangul komöödiaga just palju pistmist.

Seetõttu 7,5/10

[tuusla]

Seda filmi ei pea suurelt ekraanilt nägema, kui aus olla.

Ja sedasamust, et läbiv "preview" ei ole teatri kontekstis "eelvaatus", vaid "läbimäng".

[Forzelius]

Lubezki oli fantastiline nagu ikka. Keaton ja Norton tagasi rambivalguse all on tore - on ju mõlemad aastaid olnud täiesti prožektori alt väljas. Võiks küsida, kas Keaton mingi a-lister üldse olnud on. Loodan mõlemale edukat kickstarti professionaalses vallas.
Enim jäin rahule tehnilise ja näitlejatepoolse teostusega. Lugu ise oli kinda suvaline ja äratehtud varemgi. Oli sisuliine, mis oleks võinud olemata jääda. Dialoog oli mahlane ja krõbe, peab kiitma. Üks aasta paremaid filme kahtluseta.

[Falconic]

Film eristub nii tehnilises kui ka sisulises mõttes muidu sellelaadsetest draamadest, mõnusalt teistsugune. Väga vägev dialoog ja huvitavad pöördehetked. Isiklikult meeldis filmi teine pool rohkem, kus siis hakkas midagi juhtuma ka rääkimise kõrvalt. Siiski kogu kinos istumise aja kajas mu peas üks sõna aina uuesti ja uuesti: põhjatu. Muidu sisu ja mõte oli hea, aga kogu aeg jäi midagi puudu. Justkui see ei toetuks mitte millelegi, vaid lihtsalt läheb edasi. See jättis lõpuks veidi tühja tunde.

[Kickflick]

Suurepärase ülesehitusega film, mis suutis kogu kestvuse vältel mind pinges hoida ja tekitas pidevalt soovi teada, et mis toimub järgmiseks. Kasuks tuli kindlasti see, et ma filmi kohta suurt midagi kuulnud polnud, ainult treilerit näinud ja ei teadnud, mida oodata. Arvasin, et see film kaldub pigem komöödia poolele, kuid õnneks oli nii tugev dramaatilisus kui ka must huumor ilusti tasakaalus. Michael Keatoni karakter oli väga huvitav ja värvikas. Samuti oli rõõm näha üle pika aja ka Emma Stone'i ja Edward Nortonit, kes oleksid isegi rohkem ekraaniaega võinud saada. Muidugi ka suurepärane kaameratöö ja filmi ülesvõtmise viis, mille teatraalsus töötas väga hästi.

[Zinera]

10/10
Sellel aastal nähtud filmides parim. Meeldisid näitlejatööd, muusika, lavastajatöö, sisu ja üldse terve film.

[P2ppin]

Spoiler :

Kuidagi ära tüütama hakkavad need lahtised lõpud. Liiga palju juba neid ning ei tundunud minu jaoks üldse vajalik siin filmis. Nõustun eelpool öelduga, et film võinuks lõppetada tulistamisega. Näitlemine ning sisu olid üldiselt väga head, karakterid olid samuti huvitavad, aga see final act tõi filmi lõppelamuse kuidagi alla. 6.5/10, otsustan teistkordsel vaatamisel kummale poole rohkem kaldub.

[DaydreamDiamond]

Vabalt üks etemaid filme, mida üldse näinud olen. Minu jaoks väga köitev sisu esitatud väga heade näitlejatöödega, mis on ekraanile toodud täiesti super kaameratööga.

[Spellbound]

Birdmani vaadates oli tunne, kuidas aju kees mõtetest nagu supp. Kõik need viited superkangelastefilmide, blockbusteritele, teatritükkidele ja näitlejate enda professionaalses elus toimuvale andsid filmile aususe, siiruse ja hinge, mis hõljus ringi nagu nähtamatu montaažiga sujuvalt ringi liikuv kaamera. See püüdis kinni iga igatseva pilgu mineviku ja tuleviku suunas, iga valatud pisara ning iga emotsioonidest tulvil näolapi nii nagu tahaks ise kaamera ette või lava peale astuda, et valada tühjaks oma hing ning lasta end tühjaks tühjusest ja asendada see iseendaga.

Iñárritu ja Lubezki aega ja ruumi sulatav ning seda uuesti lahku lööv koostöö surus pilgu ekraanile esimesest hetkest peale ning lennutas seda kaugele edasi isegi lõpus.

10/10

[Rasmus]

Ootasin märksa rohkemat ja olen pisut kurb, et seda ei saanud. Kõige positiivsemalt jäävad kindlasti meelde küllaltki omanäoline ja eripärane taustamuusika ning rabavalt hea näitlemine mitme peaosalise poolt. Keaton ei olnudki nii võimas, kui oodanud olin — seda rolli oli ka pikalt juba haibitud —, see-eest jättis aga Norton mulle esimest korda tõsiselt hea mulje. Parima filmi Oscarit "Birdman" minu meelest ei vääri, aga muhe ja omalaadne teos sellegipoolest. Ideeliselt meenutas pisut mõne aasta tagust "JCVD-d", kuna mõlemad on pisut nukra huumoriga ja reaalsest elust võetud põhjaga lood näitlejatest, kes on oma väärikuse ja edu kaotanud.

7/10

Lugesin muide just selle filmi pealkirja esimest korda lõpuni.