Raamatud

[Forzelius]

Zlatani bio lugesin vähem kui 24h läbi. Väääga huvitav ja jalgpalli sõpradele kohustuslik. Arvamus temast muutus ka. Loomulikult ühe mätta otsast välja kirjutatud, kuid põhjendas väga asjalikult ära tema kohta meedias üles haibitud asjad. Tausta oli ka huvitav uurida, ei teadnudki, et ta nii vaesest kohast pärit.

[LiveForThis]

Lisaks "Tõve" triloogia viimasele vaatusele asusin lugema ka Dimitri Glukhovski "Metro 2033", mille leidsin Rahva Raamatust. Teine osa on ka müügil. Inglise keeles mõlemad. Kuuldavasti peaks esimene osa paari kuu pärast ka eesti tõlkes välja tulema.

[JazZ-]

Sain läbi loetud John Greeni "The Fault in Our Stars", mis võttis mul aega ainult natuke üle aasta (HAILAIT, Kadii)! Alguses suhtusin raamatusse natuke skeptiliselt, sest mulle tundus, et ajad, mil ma suudaks ennast samastada 16-aastastega on möödas (välja arvatud muidugi siis, kui nad ilma särgita libahundid on). Lisaks ei teinud asja oluliselt paremaks see, et kopsuvedelike värvust ja muud sellist nii detailselt kirjeldati, sest filmides panen ma tavaliselt stseenide ajal, kus haigeid inimesi näidatakse, silmad kinni (jep, võimalik, et "50/50"-t hindasin ainult sellepärast nii kõrgelt, et poolt filmi ma lihtsalt ei näinud), aga raamatut lugedes seda luksust polnud. Peale selle tekitas minus natuke halva enesetunde, et mingid teismelised (tatid) suudavad tunduvalt filosoofilisemaid arutelusi läbi viia kui mina. Loodan sügavalt, et noorte seesugune käitumine leiab aset ainult ilukirjanduses ja et tegelikult ei oska nad teha midagi, mis endas kuidagi Instagrami piltide panemist ei kätke. Aga olgu, kui minu kadedus fiktsionaalsete tegelaste suhtes välja arvata, oli tegu siiski päris hea raamatuga, mis mingi hetk võttis isegi silmad natuke märjaks, aga ainult sellepärast, et seal kasutati umbes kümme korda lauset "mõned lõpmatused on suuremad kui teised", mida ma olen koolis pidanud tõestama nii palju, et seda nähes on ka raske MITTE nutma hakata. Ja see oli muidugi mu ainus põhjus selliseks koletuks nõrkusavalduseks! Ootan põnevusega filmi, et see võimalikult ruttu aruteluga "polnud üldse raamatu moodi" maha teha.
___________________________________________________________________________________________________________

Kui aga hoopis filmi põhjal kirjutatud raamatutest rääkida, siis natuke enne John Greeni menuromaani lõpetamist sain läbi loetud Greg Sestero ja Tom Bisselli "The Disaster Artisti", mis on ilmselt üks huvitavamaid raamatuid, mida ma väga pika aja jooksul lugenud olen (ja konkurentideks on ju ometi sellised trillerid nagu "Algebra I" ja "Automaadid, keeled, translaatorid").

Lühidalt: Ha, ha, what a story, Mark!

Veidi pikemalt: "The Roomi" on nüüd tõepoolest väga raske sama pilguga vaadata (proovisin järele ja puha), kui tean, mis tagatubades (pun intended) toimus. Asjaolusid arvestades on minu jaoks isegi päris üllatav, et film niigi hästi välja kukkus, sest valmimisprotsess tundus ikka paras kaos olevat ning minu austus selle näitlejate ja võttemeeskonna suhtes on nüüd kordades kasvanud.


"Walking into the condo set for my big, freshly shaved close-up was almost certainly my low point in the film. If you look at my face in the dailies, you can detect the precise moment in which my dreams of being an actor are snuffed out."

Tommy origin-story meikis nagu mingil määral senssi küll, kuigi raske on tõesti aimata palju selles tõtt oli. Päritolu kohta puutuv informatsioon tundus minu jaoks veidi usutavam kui see rikkaks saamise lugu, aga kes teab. Muidu oli raamat väga hea segu draamast ja huumorist, täpselt nagu "The Room'gi" ja kõigi suureks rõõmuks olen valmis enda eksemplari 10 euro eest tunnis välja laenutama (väärt iga senti)!

„I need to do it. I have to show my ass or this movie won’t sell!" ehk James Cameronil on veel palju õppida.
___________________________________________________________________________________________________________

Kuskil nende raamatute vahel lugesin veel uuesti Salingeri "Banaanikala" ja lisaks sellele, et oma circa 9 leheküljega on Seymour mulle küllaltki hingelähedaseks tegelaseks saanud (ee, sest ta jutt sarnaneb päris suures osas minu omale - ehk kui kellelgi peaks veel kunagi tekkima küsimus, miks ma nii lolli juttu räägin, siis Salinger võib vastata, juhul kui temaga kuidagi ouija-boardi vms abil ühendust peaks saama), siis jõudsin seda lugedes järeldusele, et "Visa hinge" 5. osa pealkiri oleks võinud olla hoopis "Parim päev banaanikala püügiks". Getters gonna get!

[LiveForThis]

Apollost 9 euri eest. Hetkel umbes poole peal. I love it.

[Ralf]

Endise General Motorsi liinitöötaja mälestused elust tehases - põrgus, kus kõige karmimadki mehed võisid päevapealt lolliks minna. Lummavalt vaimukas ja realistlik väike raamat. Hetkel poole peal, aga nii põnevat memuaari pole ammu ette sattunud. Noh, since "The Disaster Artist."

[lostinthemist]

Tegin algust Harry Potteri autori uue loominguga. Juba pikemat aega on olnud soov lugeda. Hetkel on liiga vara järeldusi teha. Loen vahelduva eduga, kuna Dark Souls 2 mängimine tahab mu tähelepanu röövida.

[Ralf]

Spoiler :

Ülimalt lahe ja suhteliselt maitsekas coffee table book, kuigi Tascheni Erotica Universalis on veel ägedam.

Lugemisel hetkel Zelazny "The Damnation Alley".

[Forzelius]

"Watchmen" ja "1984" said hiljuti ostetud, esimest natuke sirvinud minevikus, nüüd full read. Ei suuda kiidusõnu piisavalt anda. Prolly juba praegu üks kõige paremaid asju, mida kunagi lugenud.

[Forzelius]

Ja ongi (lõpuks) läbi. Hea lugemine oli. Hea graafiline novell on ikka nii palju enamat kui koomiks. Tahaks selle lollaka väärarusaama välja juurida kõigilt, kes küsisid mult viimase paari kuu jooksul, et miks ma mingit koomiksit loen. Kahju.
Aga Moore on geenius. Nii palju subteksti, nii palju paralleele praeguse poliitilise-sotsiaalse kliimaga. Ja hea tükk fiktsiooni. Olin juba filmi suur fänn, nii et pole väga imestada, et ka raamat meeldis. Fantast.

[CM-Girl]

Loen oma vanu postitusi ja muigan..

Alustasin 3 uue raamatu lugemisega - Dimitar Dimov "Tubakas" II osa (vähe loetud, aga meeldib), Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" (algus ei ole just kõige parem), Chuck Palahniuk "Kaklusklubi" (ehk meeldib rohkem kui film). (31.07.2012)

+

Hetkel lugemises Veera Saare raamat "Ukuaru" . (9.04.2012)

KOLM aastat hiljem ja ikka loen neid raamatuid (v.a "Kaklusklubi). Julm kuidas aeg lendab, imelik mõelda, et neid 3 raamatut hakkasin lugema 2012. aastal. "Tubaka" II osa hakkab lõpule jõudma. Ei teagi kas meeldib rohkem kui I osa või mitte. Suht võrdsed ma arvan. Mida lõpupoole seda kiiremini läheb. Ei mäletagi millal viimati nii suure isuga raamatuid lugesin kui nüüd see viimane kuu-kaks. Enne kui "Tubaka" raamatut edasi lugema hakkasin lõpetasin Stephen Kingi saaga "Tume Torn" III osa mille lugemist alustasin eelmise aasta septembris. Alguses ei sujunud nagu üldse ja vahepeal jäi paariks kuuks raamat kapile seisma ning siis vahepeal sai mingi hoo jälle sisse ning siis taas paus kuni lõpuks märtsis lõpetasin. Kindlasti parem kui esimene osa ja tsipa parem kui teine osa. Eelmise aasta septembris alustasin ka Marc Elioti raamatu "Ameerika mässaja.Clint Eastwoodi elu" lugemist. Alguses sai loetud umbes 50 lehekülge ja kui aprillis jätkasin siis ülejäänud ca 300 lehekülge läksid ludinal (mõne päevaga). Raamatu kohta polegi nagu midagi öelda, põhiasi mis sellest raamatust meelde jäi, et Clint oli suur naistemees. Palju naisi/armukesi, palju lapsi..suht negatiivne. Samuti jäi meelde, et kui filmil läks kehvasti süüdistas Clint kõiki teisi (peamiselt stuudiot kehvas reklaamis) peale iseenda. Tema milleski süüdi polnud. Samas tegemist lavastajaga kes teeb filmid kiirelt valmis.
Eelmise aasta novembris alustasin ka Stephen Kingi raamatu "Kõik on mõeldav" (14 sünget lugu) lugemist. Peaaegu 200 lehekülge sai kiiresti loetud, siis tuli elukoha muutus ja nüüd siis lõpuks õnnestus Türi ramsist see raamat saada, nii, et saab edasi lugeda. Samuti on lugemises "Poirot ja mina". Meeldib, et üks kaasautoritest on David Suchet, teeb lugemise kohe huvitavamaks.


EDIT: "Tubakas" (osa II) sai lõpetatud. Jess!

[Ronet]

Põnev pilguheit aastakümneid televisioonimaastikku valitsenud NBC kulisside taha, mis algas Cheers'i ning lõppes Sopranode ja Seksi und Linna tulekuga. Kui teleseriaalid vähegi huvi pakuvad, siis soovitan soojalt.

[Soprano]

The Disaster Artist kohta olin palju haipi saanud, aga ise seda nii ägedaks ei pea. Oli küll uskumatuid lugusid, kui nt. Wiseau ei saanud taaskord mingi lihtsa lause ütlemisega hakkama jms. Mind jäi raamatu puhul häirima 2 asja: 1) tegevustik käis ajas mõttetult edasi-tagasi 2) tabasin end dialoogide puhul pidevalt mõtlemast, et see või too jutuajamine ei vasta kindlasti 100% tegelikkusele. Eks see on kõikide memuaaride üheks miinuseks, et seal pole "päris tõde". Tahaks näha making of dokumentaali, et võtetel olnud hullust oma silmaga pealt näha. Ilmselt on see ainult minu kiiks. Kui need märkused kõrvale jätta, siis oli hea lugemine. Sai palju uut infot ja tublisti wtf momente.

inb4 JazZ- sõimab lolliks.

[ruut]

The Disaster Artist toimib audioraamatuna tunduvalt paremini.

[Rasmus]

"The Disaster Artist: My Life Inside The Room"

Ma päris nii vaimustunud ei ole, nagu arvata võiks, aga põhjust selleks tasub otsida pigem asjaolust, et olen viimaste aastate jooksul analoogseid sündmustiku ja jutustaja isiklikule koomikale tuginevaid biograafiaid juba lademetes lugenud, nii et "The Disaster Artist" ei tundunud enam eriti värskena. Mitte et see sisulisest poolest kuidagi puudulik oleks olnud. Peaks olema kõigile mõnus ja lihtne lugemine, mis filmikunstile ja selle mõistmisele hoopis teistsuguse värvingu annab ‒ umbes nagu "The Room" omal ajal (ehkki see oli film, mitte raamat, aga mõte jääb samaks). Igale "The Roomi" fännile on "The Disaster Artist" igatahes tugevalt soovituslik teos, kuna ainult raamatu pakutavad taustateadmised annavad võimaluse filmi maksimaalseks nautimiseks. Võimalik muidugi, et Franco filmiversioon suudab raamatut kenasti asendada. Ühtlasi on Sestero arusaamatult sümpaatne vend, kes oma läbikukkunud näitlejakarjäärist hoolimata sellest üritusest kuidagi võitjana välja on suutnud tulla. Tema (ja mingil määral ka Wiseau) uskumatu edulugu on sõnulseletamatult motiveeriv ja inspiratsiooniks kindlasti kõigile alustavatele näitlejatele, kes oma talendis veel päris kindlad pole ‒ isegi silmnähtavalt läbikukkumisele määratud projektid võivad ülemaailmse edu ja kuulsuseni viia. Ja "The Roomi" puhul on see fänlus tegelikult täitsa siiras: see pole üksnes katastroofiliselt halvasti välja kukkunud filmi üle naermine, vaid ka puhtakujuline austus Wiseau ja Sestero vastu. Ilmselgelt ei kujutanud kumbki neist oma näitlejakarjääri päris niimoodi ette, aga vaevalt kumbki neist enam kurdab.

Raamatu kohta veel: pidev ajas hüppamine oli tõepoolest ebavajalik, olen Sopranoga täiesti nõus. Dialoogide realistlikkusele mõtlesin isegi, aga kuna Sestero on Wiseau kõneviisiga aastate jooksul nii hästi tuttavaks saanud, tundusid need vale-jutuajamised suhteliselt orgaanilistena. Kusjuures Wiseau lapsepõlve osa polnud üldse nii huvitav, kui oodanud oleks, ja jäi minu jaoks ehk isegi raamatu igavaimaks peatükiks. Võimalik, et see on üks sellistest situatsioonidest, kus saladuslikkus paremini töötab. Lootsin, et kajastatakse ka "The Roomi" hilisemat edulugu, aga ju siis pidi midagi ka järje jaoks jätma.

Filmiveeblastele praktiliselt kohustuslik!

[Soprano]

Teemasse: https://www.youtube.com/watch?v=YiBQsDv94XQ