Pärast mesinädalate käigus salapäraselt kaduma läinud ööd seisab värske abielupaar silmitsi faktiga, et rasedus saabus varem, kui nad algselt plaaninud olid. Talletades kõike toimuvat tulevastele põlvedele, hakkab Zach (Zach Gilford) tähele panema, kuidas tema kalli kaasa Samantha (Allison Miller) käitumine muutub üha kummalisemaks. Alguses arvavad noored, et see tuleb lihtsalt rasedusega kaasnevast stressist, kuid kuude möödudes saab selgeks, et sünged muutused Samantha kehas ja meeltes on põhjustatud millestki palju ähvardavamast.
Aastal 1968 ilmus õudusmüsteerium "Rosemary's Baby", mis raputas inimesi väga mitmes mõttes. Nüüdseks juba filmiklassikaks saanud teosest on otsustatud mingisugusel imelikul põhjusel teha veider "found footage" tüüpi paroodia-plagiaat-õudusfilm, mida on väga piinlik ja igav vaadata. Lavastajateks on kaks algajat Matt Bettinelli-Olpin ja Tyler Gillett ning käsikirja pani kokku samuti algaja Lindsay Devlin. Katastroof sellise filmi kohta öelda on väga vaos hoitud hinnang.
Loodan väga, et "found footage" filmide aeg saab otsa, sest seda žanri on selgelt kuritarvitatud (eriti õudusfilmid) ning nüüd oleks juba aeg millega originaalsema jaoks. Ainukene originaalne ja populaarne asi "Saatana Sigitis" filmi juures on geniaalne reklaamklipp, mis levis mööda sotsiaalmeediat kulutulena. Olen filmis väga pettunud ning sooviksin oma kinoraha tagasi saada. Sellist ebaoriginaalsust ja laiskust pole juba ammu pidanud vaatama. Seda filmi on tehtud sada korda ning olen äärmiselt väsinud sellest värisevast kaamerast, mis peaks tekitama õuduse värinaid. Kas tõesti head õudusfilmid jäävad igavesti indimaastikule?
Õudusfilmina ei ole seda teost isegi võimalik hinnata, kuid komöödiana on isegi paar väga humoorikat kohta. Kahjuks suurem osa naerust tuleb piinlikusest ja suurest kahjurõõmust. Terve sisu on varem mitu korda nähtud ning väga otseselt maha kirjutatud "Rosemary's Baby" filmist, kuid kordades halvemini. Igasugune muusika on puudu, karakterid on ühed arulagedamad terves filmiajaloos (eriti pereisa Zack) ning vähimgi usutavus tervest räägitavast loost on puudu. Filmivaatajana tundus käik äärmiselt võlts, veniv ning tohutult pikk (kuigi on ainult 88 min. pikk). Natukene hale oli tegijate üritus olla originaalne "found footage" film kui kohe alguses näidatakse lõpp ära. Kahju.
Inimene, kellel on natukenegi aru peas, ei suuda seda filmi sirge näoga vaadata. Loogika ja ratsionaalne mõtlemine on totaalselt puudu peaaegu igas situatsioonis. Tõsi, on enam-vähem korralikud eriefektid, kuid selleks ajaks on film kaotanud juba igasuguse kaasaelamise, vaid elab puhtalt vaataja kannatuse peal, lootuses, et ehk saab kohe otsa. Olgugi, et erinevalt klassikalisest leitud videomaterjali filmist on teoses tuntud näitlejad, ei suuda Allison Miller ja Zach Gilford puhuda elu sisse juba käsikirjas ära surnud tegelastele. Lõpetuseks oskan ainult anda nõu seda filmi mitte vaadata. Tasub hoida enda aega ja raha millegi oluliselt parema tarvis. Hindeks sellele filmile tulevad vaevalised kaks punkti. 2/10.
Minu arust polnud üldse nii halb, vaimuvaesus on muidugi probleemiks, aga Radio Silence'i kutid on asja kokku pannud teatava lennukusega, mida igast found-footage filmist naljalt ei leia. Oluliselt tugevam nt sellest viimasest "Paranormal Activity"-st IMO. http://rlfstr.blogspot.com/2014/04/devils-due-2014.html
Minu ülisõbralik suhe selle žanriga jätkub. Mingit naudingut siit ei saanud, mingeid uusi ideid polnud, vanade huvitavalt esitamist samuti mitte. Tekib ehk küsimus, et miks ma neid üldse vaatan, kuid ilmselt seepärast, et on lootus kaameraga vehkimise tagant siiski hea film leida. Osalt ehk ka seepärast, et meeldib neid materdada... ei välista seda võimalust. Eelarvamus nende suhtes on kindlasti olemas. Igatahes oleks aeg selle žanri tõeliselt hea paroodia jaoks või vähemalt pööraselt ja üle vindi halva esindaja leidmiseks. 3/10
