Maailma parimad illusionistid, keda tuntakse Nelja Ratsaniku nime all, röövivad lavashow'de käigus paljaks mitmeid korrumpeerunud ärimehi. Mustkunstnikud külvavad aga publiku varastatud rahaga üle. Pöörases kassi-hiire mängus on nad FBI agentidest alati sammukese ees.
tundub päris lahe aga masendav on see, et Eisenbergi nähes/kuuldes tuleb kohe Mark meelde. Ning Morgani pealelugemine (mis on väga lahe) tahes-tahtmata viib mõtted The Prestige'ile.
Woodkid'i toimib ka hästi.
It's only after we've lost everything that we're free to do anything.
Filmi sisu on vägagi unikaalne ning tempokas, mis hoiab algusest kuni lõpuni pidevalt kaasa mõtlemas ning põnevil, et mis saab edasi. Terve näitlejate meeskond kõik kokku on tugev ning eriliselt keegi peale Isla Fisheri ei häiri. Filmis loodud maailm on vägagi sarnane paljude teiste krimifilmidega, kuid lisaks klassikalisele märulile saab juurde andekat dialoogi ja huvitavat mustkunsti. Korralikud eriefektid, mida toetavad tugevad visuaalsed efektid, teevad filmist kindlasti korraliku kinoelamuse, mida mäletan veel pikka aega. Korralik ja moodne soundtrack lisab ainult juurde kõrgetasemelist meelelahutust, mida see film pakub. Kahjuks väga tugeva sisuga ning korraliku kirjutamisega ei suuda tegijad anda piisavalt head lõppu, mis oleks niivõrd hea sisu vääriline. Lisaks kaotab film oma usutavusest filmis lõpus oleva seletamisega, mis on selgelt liiast ning tundub kontekstist väljas. Kokkuvõttes on projekt vägagi õnnestunud ning usun, et filmi saadab suur edu. Julgen soovitada. Hindeks 7/10.
Väga head näitlejad ja... sellega kõik lõppebki. Mõned illusioonid olid päris huvitavad vaadata, aga kui sisu nii tugevalt lonkab, siis silmailu seda ei päästa. Kogu film oli üles ehitatud lõpus toimuva twisti peale, mis oli samaaegselt nii ettearvatav ja rumal, et ei jäänud muud üle, kui silmi pööritada.
Tegelikult teatud hetked ikka meeldisid ja Isla Fisher on nii armas, et venitab 5/10 välja.
Mulle meeldis, kuid lõpp ei ole tõesti filmi vääriline. Nõustun ka, et iseloomustama sobib kompott filmidest "The Prestige" ja "Ocean's Eleven". Jagub tempot, põnevust, huumorit ja head näitlejatööd (kõigi peale kokku 15 Oscari-nominatsiooni). Too Interpoli-tädi ja see armuseiklus oleks võinud olemata olla.
Nii ja naa. Häiris see, et näitlejad ei mänginud olukorda, vaid olekut. Tundus, et sisu ja sündmustik, mis oli iseenesest väga huvitav, polnudki tegelikult oluline. Olulisena tundus hoopis tegelaste pidev cool hoiak. See muutis kogu atmosfääri äärmiselt eklektiliseks ning seetõttu oli ka terve üldpilt infantiilsena mõjuv.
Oleksin andnud 7/10, aga lõpp rikkus täiesti kõik filmi ära.
Spoiler :
Milleks seda jama? Tulistamine, tagaajamine, peaaegu surma saamine, ja siis tuleb välja ,et see oli kõik selle võmmi tehtud. Kõige hullem on see ,et kurjategijad jäidki võidjaks. JAMA!!!
Minu poolehoiu võitis see film juba siis, kui kuulsin, et noorem vend sattus pärast selle nägemist kaarditrikkidest kole vaimustusse ja kulutas nende peale mitu õhtut. Pean üsna oluliseks, et tänapäeval kinodes jooksvate komöödiate madalalaubalisuse, õudusfilmide lögasuse ning märulite vägivaldsusele tuleb aeg-ajalt välja film, mis annab nooremale vaatajale sellise pisiku - süütu huvi maagia vastu. See film põhimõtteliselt ka üritab nagu olla üks korralik mustkunstitrikk: kerida jälgijas üles põnevust ning erutust, siis panna teda arvama, et on toimuval kenasti jälil, ja ta lõpuks pahviks lüüa ning imestunult mõistma panna, et sai ikkagi täiesti nina peale; paraku on aga vaja head mustkunstnikku (antud juhul stsenaristi), et trikki ka õnnestunult sooritada. Sest - ma olen nõus - see lõpp pani filmile kepi veits kodarasse. Näiteks mustkunst kindlasti osaliselt meeldib inimestele, sest neis tekib mingisugune elevus, kui neid on ootamatult ninapidi veetud, aga filmi puhul võib selline asi olla hoopis pettumusttekitav. Samuti vajasid muidu lõbusad peategelased natukenegi sügavust. Selle nimel poleks paha teinud ohverdada kas või niigi pikka filmi veelgi pikemaks venitanud tagaajamisstseen. Aga no... no... ambitsioon paistis välja, intellektisädelust oli kergelt tunda, näitlejaskond mõistagi viimase peal ning tundsin korduvalt, et mu meel on lahutatud - OK lõbus vaatamine, kindlasti üks suve omanäolisemaid blockbustereid.
Kas osaline nördimus võib tekkida ka sellest, et vaatajat ikkagi ninapidi veeti? Mulle vähemalt tundub nii. Muus osas nõustun, oleks võinud parem olla.
Kickflick wrote:Häiris see, et näitlejad ei mänginud olukorda, vaid olekut. Tundus, et sisu ja sündmustik, mis oli iseenesest väga huvitav, polnudki tegelikult oluline. Olulisena tundus hoopis tegelaste pidev cool hoiak.
Just!
Kaamera peadpööritav keerlemine segas samuti mõnel hetkel, kuid kõige rohkem jäi kriipima tegelaste kasutamine. Ma ei teadnud, mida neist arvata ja mingil hetkel hakkasin lootma nende vahelejäämist. Treileri järgi ootasin Morgan Freeman'i poolt teistsugust rolli (mu oma viga, tean). Headest omadustest tooks välja kohati ok huumori ja vaatemängulised show'd. Ootasin palju rohkem müstikat ning et vaatajale jääb ka mingit nuputamist.
Oli ja ei olnud kah. Nii mõnedki kohad või tegelased oleks võinud tõesti põhjalikumalt välja mängida. Ning lõpp oli ikka väga nõrk. See, et filmis on Freeman ja Caine on minu jaoks alati positiivselt mõjunud. Vastupidiselt eelkõnelejatele siis minu arust tegi Isla Fisher nõrga soorituse ja ta ei meeldinud mulle. Võib olla on viga väheses rolli kajastatuses.
Film, mida ei saa tõsiselt võtta. Tegu on pelgalt kerge meelelahutusega. Tempo on hea, näitlejatööd korralikud, efektsust leidub küllaga, põnevust ja nalja ka. Mustkunstnike lahedat trikitamist näeb samuti. Mingit erilist väärtust film ei oma. Kunsti taga ei aeta ja teab mis sügavamõtteliseks ei muututa. Võib ju öelda, et "Now You See Me" on rumal film, kuid minu jaoks oli see lihtsalt okei meelelahutus. 7/10
Film oli OK selle kohani kus stenaristid endale jalga tulistasid ja avaldasid, et Ratsanikud ise kah ei tea miks nad seda teevad mida nad teevad. Sealt edasi oli vähemalt minu jaoks raske otsustada kummale pöialt peaksin hoidma - FBI tüübile (kes oli asjalik) või illusionistidele (kes vist pidid olema filmi kangelased, aga jäid Ruffalo tegelaskujule iga kandi pealt alla). Pane juurde lõpp, mis rahumeeli ignoreeris eelnenud filmi (ja treilerite) "see on vaid selleks, et veelgi suurem tükk korda saata" mantrat, ja ongi tulemuseks üks tobedamaid teoseid mida viimasel ajal näinud olen. Kohe kuidagi ei saa ümber muljest, et stsenaariumist oli mitu erinevat versiooni mis lõpuks suvalt üheks kokku kleebiti. Näitlejatöödel polnud viga, ehkki peale Ruffalo polnud filmid ühtegi tegelaskuju kelle etendamiseks erilist annet oleks vaja läinud. Mis, arvestades et kaasa lõid ka vanameistrid Caine ja Freeman, oli tõsine möödapanek. Näinud korra, uuesti ei vaata (kuna peale Franco/Ruffalo võitlusstseeni ja, mööndustega, sillal kimamise koha polnud filmis suurt midagi mis mitmekordset vaatamist väärt oleks). Samas äravaatamisele kulunud aega ei kahetse. 4,5/10.
Movies don't create psychos, they just make psychos more creative!
