Film tuntud õudusžanri tiimi - lavastaja James Wani ja stsenarist Leigh Whannelli käe alt. Osades Patrick Wilson, Rose Byrne, Lin Shaye, Barbara Hershey ja Ty Simpkins. "Astraal 2" jälgib kummituste küüsis Lamberteid, kes püüavad paljastada müstilist lapsepõlvesaladust. Saladust, mis seob neid vaimude maailmaga.
Wan nagu Wan ikka. Kui "The Conjuringiga" oli näha mingisugust edasiminekut, siis "Astraal 2" kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme. Halb film see pole, mitte sugugi, aga lihtsalt pisut liiga tugevalt paistab välja tegijate laiskus ja võimalus eelmiste kummitusfilmide arvelt veel kasu lõigata. Teine osa oleks võinud esimese lõppu arvestades ka olemata olla, kuid nüüd on kuulda, et tuleb ka kolmas ja selle vastu polegi mul otseselt midagi, kuna muidu oleks
Spoiler :
selle uue loo alustamine (Allison) II filmi lõpus võrdlemisi ebavajalik.
Samas on näha, et ideedest on tühjaks joostud juba teise filmi juures, nii et kuidas siit veel head kolmandat teha...
"Insidious: Chapter 2" on järg kolme aasta tagusele digitaalse look`iga, eredate punaste toonidega, kottpimedate ruumidega ja väga vallju ning seeläbi efektiivse helitööga õudust loonud tõhusale hirmutajale "Insidous" ehk maakeeli "Astraal".
Film algab esimese osa stiilis vaikselt ärevaks muutuva õudusfilmina, aga väga kiirelt saab selgeks, et režissöör James Wan ei tee enam lihtsalt õudusfilmi, vaid pigem õudusfantaasiathrillerit, mis on kardinaalselt erinev tema eelmisest filmist "The Conjuring". Samuti suurepärane vanakooli õudusfilm. Kõik see, mis oli "The Conjuring" puhul turvaline ja tuttav, visatakse "Insidious. Chapter 2"-s aknast välja ja asendatakse õudusest inspireeritud fantaasiaga.
Kogu see paljukirutud ja teatud ringkondades palavalt armastatud fantaasiarikas episood eelmise osa lõpust on teises osas võimendatud nii palju, et õudus asub tagaistmele ja võimust võtab haige fantaasia, loo enda pinge ja väga head näitlejatööd. Muidugi on palju jump scare momente, aga loo enda tihedus ja väga tugev seostatus eelmise osaga teeb sellest ideaalse järje. Kahte osa peaks täiusliku elamuse eesmärgil vaatama ühe filmina.
Kui ootus on näha head õudusfilmi, siis võivad mõned fännid pettuda. Mulle Wani julgus eksperimenteerida meeldib. Kriitikud rottenis vihkavad (35%) aga IMDB järgi publikule meeldib (7,1).
Ikka see sama painajalik muusika esimesest osast, ikka need tuttavad huumorit filmile peale määrivad tondipüüdjad ja lõpp viitab muidugi kolmandale osale, kus peaks tagasi olema juba üks tuttav kurjuse kehastus.
8/10
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost? LEVEL 1
Lugesin juba mõnda aega tagasi IMDb'st, et liiga palju lolli fantaasiat ja tondidetektiivi-jura. Rotten Tomatoes'i madal skoor tekitas kah nördimust. Kartsin kohe kõige halvemat, aga film ei valmistanud tegelikult üldse pettumust. Ilusalt seotud esimest osaga ja mõnusalt kofeiinilaksune vaibumatu tempo. Õige kah, et rohkem hullu pandi, sest "The Conjuring" oli selline rahulik uksekrigistamine, nii et kaks erinevat Wan'i asja eristuvad teineteisest väga selgelt. http://rlfstr.blogspot.com/2013/10/insidious-chapter-2-2013.html
Pettumust valmistava Astraali jaoks pidin veel ühe filmi jagu ootama. Teine osa oli aga mõnus vaatamine, kaasa aitas ka see, et ma polnud filmi lõpuks valmis ise kõikidele tegelastele lõppu peale tegema, nagu tänapäeval paljude õudusfilmide puhul. 7/10
