Jäämees

[Ralf]

Jäämees
The Iceman (2012)

See on tõestisündinud lugu maffia palgamõrvarist Richard Kuklinskist (Michael Shannon) - kõige kurikuulsamast elukutselisest mõrvarist Ameerikas ja ka kogu maailma ajaloos. Tema täielik pühendumus oma sadistlikule ärile, segatuna kalgi ja külmaverelise südame ning lausa šokeeriva efektiivsusega moodustas kokteili, mis rahuldas kõiki tööandjaid. Ometi oli ta ka abielus Deborah Pellicottiga (Winona Ryder), kellega mehel oli kaks tütart ja kes tema teisest elust midagi ei teadnudki.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Hea, hea. Film muidugi püsib suuresti Michael Shannoni nimelise kargu najal püsti - jälle üks vinge rollisooritus sellelt väga intensiivse profiiliga karakternäitlejalt. Sobis ta seda topeltelu elanud legendaarset kõrilõikajat mängima ideaalselt. Kui tarvis, võib ta lihtsalt vastava ilme ette manada ja meeletult hirmuäratav olla, aga samas hea enesekontrolliga pereisana mõjub samuti usutavalt. Vahepeal esines filmis heale karakteriuurimusele omaseid jooni, näiteks kui üritati pakkuda pilguheitu tema raskesse lapsepõlve ning näidati, kuidas ta muutub pere suhtes agressiivsemaks, kui pole võimalik muid tolguseid maha nottida. Kuuldavasti "kogu pilti" see film Kuklinskist ei anna, kuid üldiselt väärt draama, vaatamata mõnedele sedasorti filmidele omastele klišeedele. Väiksemates rollides on trobikond tuntud näitlejaid, keda esmapilgul vuntside-prillide tagant ära tunda ei pruugigi, nt Chris Evans ja David Schwimmer.

[Forzelius]

Olen natuke tõredam. Kahju, et nii huvitavat lugu ei antud natukene kogenenumale tüübile kirjutada-lavastada. No tõsiselt logises kogu see struktuur. Oleks tahtnud saada terviklikku pilti, eriti vaadates seda, et algus liikus sujuvalt-mõnusalt 60ndatest 70ndatesse ja siis jäi kuidagi sinna passima. Paar korda anti ka lootust, et avaldatakse Jäämehe hingeelu rohkem aga tutkit. Paar vihast nõudeloopimist, üks klišeeline flashback ja kõik. Liiga palju ka totraid kõrvaltegelasi-virrvarri. Kasvõi need mõttetud Schwimmeri tegelase sahkermahkerid. Milleks? Film on niigi lühike ja see võtab niimoodi fookust ära. Evansi tegelase ja Shannoni karakterid klappisid omavahel väga hästi. Üks lause jäi meelde "I only feel alone when I'm around other people" vms. See oli vast parim liin dialoogi siin. Oleks võinud rohkem neile kahele aega anda.

Spoiler :

Siis oleks ka Evansi mahalaskmine rohkem liigutanud. Filmis oli selleks hetkeks juba suht suva, kuna kogu film libises nii ruttu ühelt kohalt teisele. Mitte mingit koherentsust. Tundub, et lavastaja ise mõtles, et "nii, nüüd oleme looga siin. vaataja: saa aru või sure üritades." Liotta tegelasega polnud ka mingit payoffi. Ning see Kuklinski vahelevõtmine oli ka nii random ja out of the blue.

Ugh, oleks võinud nii palju parem olla. Üritas olla mingi totakas goodfellaslik jutustus, aga kui pole skilli jutustada lugu läbi pikema ajaperioodi, siis lihtsalt ei ole. Shannon oli suurepärane, Liotta (nii palju kui teda oli) samamoodi. Algas hästi, aga siis avaldusid puudused nagu Hiinalinnast ostetud käekellal peale esimest vihma. Ma tõesti tahtsin, et see film mulle meeldiks.

5/10

[uLtImAtEcRiTiC]

Hea, hea. Film muidugi püsib suuresti Michael Shannoni nimelise kargu najal püsti - jälle üks vinge rollisooritus sellelt väga intensiivse profiiliga karakternäitlejalt. Sobis ta seda topeltelu elanud legendaarset kõrilõikajat mängima ideaalselt. Kui tarvis, võib ta lihtsalt vastava ilme ette manada ja meeletult hirmuäratav olla, aga samas hea enesekontrolliga pereisana mõjub samuti usutavalt. Vahepeal esines filmis heale karakteriuurimusele omaseid jooni, näiteks kui üritati pakkuda pilguheitu tema raskesse lapsepõlve ning näidati, kuidas ta muutub pere suhtes agressiivsemaks, kui pole võimalik muid tolguseid maha nottida. Kuuldavasti "kogu pilti" see film Kuklinskist ei anna, kuid üldiselt väärt draama, vaatamata mõnedele sedasorti filmidele omastele klišeedele. Väiksemates rollides on trobikond tuntud näitlejaid, keda esmapilgul vuntside-prillide tagant ära tunda ei pruugigi, nt Chris Evans ja David Schwimmer.

Olen Ralfiga päri, aga ka Forza jutus on tõetera sees. Mine võta kinni.

Spoiler :

Mitte mingit koherentsust.

Liotta tegelasega polnud ka mingit payoffi.

Ning see Kuklinski vahelevõtmine oli ka nii random ja out of the blue.

Shannon oli suurepärane, Liotta (nii palju kui teda oli) samamoodi.

7ish/10