Varjatud kättemaks

[Rain]

Varjatud kättemaks
Dead Man Down (2013)

Kunagi olid ajad, mil Victor (Colin Farrell) elas õnnelikku ja ausat elu koos oma abikaasaga. Nüüdseks on need ajad muutunud ning Victorist on saanud tõusev allmaailma liige, kuhu ta on juba pikka aega ja aina sügavamale sisse imbunud, eesmärgiga maksta kätte selle juhile, Alphonsele, kes killustas aastaid tagasi tema elu, mõrvates tema abikaasa. Kuid peagi võtab olukord uue pöörde, kui Victori kättemaksuplaan ei jää märkamatuks tema naabrile, Beatrice'ile (Noomi Rapace), kes ähvardab teda paljastada, juhul, kui Victor ei aita tal viia läbi tema enda kättemaksuplaani.

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Olen üpris kindel, et tegemist on originaalse käsikirja tööga, seega tahaksin loota, et aasta jooksul saab ka mingisugused kanditatuurid selle töö eest. Filmi sisu on hea tasakaal armastusromaani ja pingelise thrilleri vahel. Kõik karakterid on sobilikud oma osades ja rollides, publik saab infot täpselt nii palju, et oleksid nendega koos igas liigutuses. Visuaalselt on film hästi lavastatud. Kogu õhustik on selline vanemat tüüpi, isegi nagu film-noir tüüpi, tuues sisse klassikalisi elemente (kližeesid), kuid pannes need kõik ilusalt sobima. Filmi muusika on suurepärane ning isegi praegu kui seda kirjutan kuulan taustaks lugu Zaz-Eblouie Par la Nuit (mis meenutab minule filmist "Mirror, mirror" sellist LUGU), millega see film lõppeb. Terve soundtrack on täis suurepäraseid palasid, mida sobib lisada oma iPodi või telefoni nimekirjadesse. Näitlejad on imelised. Kindlasti nad olulisi auhindu nende rollide eest ei saa, sest rollid ei ole sellist tüüpi, kuid publiku võtavad kaasa suurepäraselt ning usun, et suudavad selle filmi teha isegi paremaks kui see oli mõeldud. Kindlasti soovitan igale filmisõbrale, kuid päris noored lapsed võiks koju jätta.
Hindeks 8/10.

Põhjalikumalt saab lugeda siit:http://www.filmiarvustus.eu/2013/04/dead-man-down-2013-oleks-saanud-olla.html.
Tagasiside on alati oodatud.

Häid filmielamusi.

[Spellbound]

Väga ebaameerikalik thriller. See väljendub nii visuaalis, loo arengus, filmi tempos ja pingestatuses ning isegi näitlejate töös.

Kui ameerika loogika järgi oleks kogu lugu olnud hoopis armastatud naise päästmisest kurjade ja väga näotute gängsterite käest, siis Oplevi filmis juhtus see klišee alles viimaste minutite jooksul.

Film kulgeb täiesti omasoodu, andes tegelastele aega areneda ja kuhugi jõuda enne kui oodatud kärts ja põmm kätte jõuab. Ja kui jõudiski, siis mõjus isegi see ootamatult, sest kogu film möödus ilma ühegi lasuta, mistõttu mõjuski lõpp sedavõrd suurejoonelisena.

Huvitav on aga see, et sisu on üsna sarnane suvalise Jason Stathami filmile, aga iga väike, suur või siis ainult paariks hetkeks ekraanile sattunud tegelane mõjub olulisena ja mitte lihtsalt stereotüüpset tähendust omava jobuna.

Farrell, Rapace, Howard ja isegi Cooper olid kõik sissekujunenud stampide järgi loodud karakterid, aga Oplevi filmis mõjusid nad värskete ja isegi huvitavate tegelastena, kellel oleks justkui öelda midagi uut.

Miskipärast meenus filmi vaadates Reeves`i "Let Me In" ja Dominik`u "Killing Them Softly". Samasugune liikumine, kaadri sügavus ja kaamera liikumine. Osalt nagu Euroopa krimithriller, teisalt jälle väga läänelik, aga enamjaolt on filmil oma nägu ja tegu.

Kummalisel kombel ei suutnud ma Rapace tegelase valule mitte kuidagi kaasa elada. Näovigastus oli pea igas kaadris olematu ja kaugelt polnud midagi nähagi. Psühholoogiline valu oli selge ja närvesööv, aga selle füüsiline väljund kuidagi nähtamatu ja nii tühine, et näpuga näitamine ja koletiseks sõimamine mõjus üleliigse ja jaburana. Pigem oli asi make-up`is ja haavade väheses nähtavuses kui selles, et film ei suutnud selle mõju selgelt välja tuua.

7/10