Kogu teekond kuni filmi lõpuni, oli nagu ühe isiku hulluks minemise jälgimine. Kuidas inimene kisutakse lahti oma maailmast ja paigutatakse hoopis teise keskkonda. Psüholoogiliselt vaim aina kahanes ja vähenes. Ja Willard oli tugeva lüli või kiidi rollis, kes tõmbas viimase mis inimesest alles(Johnson), maapeale tagasi. Või vähemalt päästis ta täielikust hullusest/surmast.
Lihtsalt parim sõjafilm, mis kunagi tehtud. Paljud on üritanud, Malick on lähedale jõudnud, aga ületatud ei ole praeguseks ning ei tehta seda ka tulevikus. Vaatasin Reduxi uuesti ja...jah, võib tugeva soovitusega ignoreerida mu 2009nda aasta postitust nagu ikka tavaks. Ei viitsigi rohkem rääkida, hindamatu/10.
See viimase tšekkpointi hullumeelsuslik-kaootiline unenäolisus jääb vist-vast kauaks kummitama taas, ei mäletanudki et see nii lummav oli. mindblowing, kui hea film.