Suur Gatsby

[uLtImAtEcRiTiC]

Suur Gatsby
The Great Gatsby (2013)

Ainulaadse fantaasiaga stsenarist, lavastaja ja produtsent Baz Luhrmann toob ekraanile F. Scott Fitzgeraldi teose "Suur Gatsby". Ta on andnud klassikalisele loole omapärase visuaalse tõlgenduse, mis taaselustab tolle ajaperioodi moel, nagu seda kunagi varem pole nähtud. Filmi nimiosa mängib Leonardo DiCaprio.

"Suur Gatsby" on lugu Fitzgeraldi moodi kirjanikuhakatisest Nick Carrawayst, kes läheb 1922. aasta kevadel Kesk-Läänest New Yorki. See on lõdva moraali, särava džässi, salaviinakuningate ja börsirallide ajastu. Nickil on oma Ameerika unistus, mille jahil satub ta elama salapärase pidusid korraldava miljonäri Jay Gatsby naabriks. Ühtlasi tutvub ta Gatsby sugulase Daisy ning tema siniverelisest tiiba ripsutava abikaasa Tom Buchananiga. Nicki tõmbab superrikaste elu täis illusioone, armastust ja pettust. Olles kõige selle tunnistajaks, hakkab ta kirjutama lugu võimatust armastusest ja unistustest ning plahvatuslikust tragöödiast, mis peegeldab tabavalt ka tänapäeva elu ja probleeme.

Oscarile kandideerinud DiCaprio ("J. Edgar", "Aviaator") mängib Jay Gatsby’t ja Tobey Maguire’t võib näha Nick Carraway rollis. Daisy ja Tom Buchanani rollis astuvad üles Oscari-nominent Carey Mulligan ("Haridus") ja Joel Edgerton.

www.acmefilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[LiveForThis]

Värske trailer:
http://blogs.indiewire.com/theplaylist/watch-step-into-baz-luhrmanns-jazz-age-with-new-trailer-for-the-great-gatsby-20130404

Pagan võtaks see näeb välja nagu tõsiselt ambitsioonikas projekt

Cannes`i avafilm ka veel. Tundub võimas olevat. Peaks raamatu enne läbi lugema

[DaydreamDiamond]

Värske trailer:
http://blogs.indiewire.com/theplaylist/watch-step-into-baz-luhrmanns-jazz-age-with-new-trailer-for-the-great-gatsby-20130404

Pagan võtaks see näeb välja nagu tõsiselt ambitsioonikas projekt

Cannes`i avafilm ka veel. Tundub võimas olevat. Peaks raamatu enne läbi lugema

Paar kohta tunduks justkui multikas või PC pela. Aga DiCapriot vaataks igakell enivei niiet

[filmiarvustus]

Filmi sisu on raamatule truu ning selle kohapealt ei paku suuri üllatusi. Oma pikale kestvusele vaatamata filmi vaadates aeg lendab, pakkudes meile eriti visuaalselt ja muusikalist maailma aastast 1922. Filmi kõik näitlejad on omadel kohtadel ning saavad hakkama, eriti silma paistis muidu igav olev Tobey Maquire. Natukene kahju on Leonardost, kes ei suutnud pihta saada sellele erilisele Gatsby karismale, mis seekord jäi tema jaoks natukene kaugeks. Unikaalne muusika ja eriti visuaalne lahendus teevad filmist korraliku kinoelamuse, mis jääb mõtteise veel mõneks ajaks peale filmi. Filmis on tugev sõnum, mida ei saa siin ilma filmi ära andmata avaldada. Kokkuvõttes on film korralik kinoelamus ning igati seda aega ja raha väärt. Soovitan.
Hindeks 8/10.

Põhjalikumalt saab lugeda siit: http://www.filmiarvustus.eu/2013/05/the-great-gatsby-2013-kes-on-see.html.

Häid filmielamusi.

[uLtImAtEcRiTiC]

Mulle meeldis. Ei jaga kriitikat Leonardo suhtes, kes sai hästi hakkama. Soundtrack töötas suurepäraselt filmi kasuks, eriti Lana Del Rey. Etteantud materjalist suudeti luua väga nauditav lugu, mis sugugi üle kahe tunni pikk ei tundunud. Kerge skepsisega suhtun jätkuvalt vaid 3D-sse, mis on tore ja värviline, aga vaataja jaoks väsitav.

7,5/10

Vahva character map (spoilerid) -

Spoiler :

[Kickflick]

Selle filmi puhul on väga huvitav see, et Baz Luhrmann pole seadnud põhiprioriteediks seda, kas see film vaatajale meeldib või mitte, vaid oluline on olnud see, mida ta näidata tahab. Ehk siis seda sama, mida Scott Fitzgerald oma romaanides, kus üheks kandvaks sõnumiks oli rikkuse tegelik tühjus. Samas ei saa sellele liiga primitiivselt läheneda, sest igatsus õnne ja täiuslikkuse järele on läbi aegade olnud inimese loomulik omadus ja eesmärk. 16. sajandil võeti paradiisi mõiste all kasutusele näiteks sõna „utoopia“. Ehk siis kui varastes usundites ja müütides oli paradiis midagi, mis ootas inimest hauataguses elus, siis „utoopia“ oli maapealne paradiis (hea uus ilm), mille inimene ise loonud oli. Ja seda Gatsby maja ja aed meile peegeldabki. Film peidab endas palju semiootilisi märke, mis on kandunud välja tänapäeva. Seda näitavad juba purskkaevud, mis on tähtsaimad elemendid paradiisis. Samuti ka park, millega Gatsby annab teada, et ta valitseb nii inimesi kui ka loodust ja et tal on võime neid oma äranägemise järgi ümber kujundada ja kontrolli all hoida. Kuid Gatsby võim ei tule mitte tema enda seest, vaid tal on välised võimuallikad, milleks 20. sajandil oli vaid raha. Ja see ehk ongi tema esimeseks probleemiks. Tal pole võimu, vaid võimusimulatsioon. Seega Gatsby elu võib tunduda küll ideaalne, kuid filmi keskel tuleb esile selle rikkuse ja võimu paradoksaalne probleem. Nimelt see, et Gatsby on kõik kätte saanud, mille poole enam inimesi püüdlevad ja millest unistavad. Tal pole enam ruumi, kuhu edasi liikuda. Just unistus taolisest elust, mida Gatsby elab, peakski jääma täitumatuks unistuseks, sest sel hetkel inimene liigub, on vaba ja areneb. Gatsby on aga jõudnud eesmärgini ja jäänud seisma. Ta on ulatunud valguse poole, kuhu ta püüdles, aga sellega on kaotanud valgus ka tähenduse. Kuid just seisma jäädes kaob vabadus ja tekib ruumiline ahistus. Nii tekivadki jõud, mis asuvad inimest ahistama. Ja järgmiseks etapiks ongi jäänud vaid surm. Gatsby armastas oma elu, kuid just tema elu oli see, mis teda järjest rohkem alla viis. Kuid mis oleks sellele paradoksile alternatiiv? Näiteks kõrvaltegelase Nick Carraway päästabki tema passiivsus. Tema iseloom ja mõttemaailm on küll Gatsbyga äärmiselt sarnane, kuid pigem on ta passiivne kõrvaltvaataja ja sündmuste jäädvustaja. Tema liikumine jääb kogu filmi jooksul staatiliseks, kuid lõpuks tasub see ära, nagu see filmis ka esile tuleb. Carraway ei allu oma kirgedele ja ei püüdle rahulduse poole nagu Gatsby. Film ei tõlgenda Gatsby ja Carraway valikuid ei õigeks ega valeks, sest tegelikus elus polegi õiget ega valet. Mõlema mehe valikud võib pidada teatud määral õigeks, sest osaliselt töötavad need suurepäraselt, kuid samal ajal viivad need täieliku läbikukkumiseni. Kuid kui lõpptulemuseks jääb siiski surm, siis kas see on üldse oluline? Selle peale peaks igal inimene peale filmi lõppu mõtlema.

9/10

[rauls]

Pole ammu-ammu nii mõttetut filmi käinud kinos vaatamas. Tegelased jätsid mind täiesti külmaks. Ei suutnud vähimalgi määral neile kaasa elada. Mis selle Gatsbyga nii erilist siis oli? Mis tema nii suureks tegi? Näitlejatööd olid iseenest okeid, aga karakterid olid ükluised ja ebahuvitavad. Kirev multifilmilik visuaal oli pigem maitselage ja ülepingutatud ning jättis äärmiselt võltsi mulje. 3D küll asja paremaks ei teinud. Ja kas peab 20-ndaid kujutava linateose taustamuusikaks kasutama hip-hopi?! Filmist jäi meelde igav glamuuritsemine ja külmaks jättev armastuslugu. Tohutu pettumus.

See on kõigest minu subjektiivne arvamus. Kriitiku nii hea hinnang on küll üllatus.

2/10

[Pixie]

Olenemata sellest, et film oli värvikas ja kaasahaarava muusikaga, jäi minu jaoks ikkagi miskit puudu. Ei hakka DiCaprio't maha tegema, aga ootasin, et tema Gatsby on veelgi rohkem salapärane ja lummav. Tobey Maguire'i tegelane jättis enamuse ajast mittevajaliku mulje, oli kohal ainult selleks, et keegi saaks lugu edasi rääkida. Ei meeldinud tema stseenid ega jutustamine.

3D oli täielik raiskamine, see ei andnud juurde midagi muud peale kallima pileti.

[RockabillySarin]

Pudru ja kapsad.
Okse ja jubedus.

2/10

[Brialy]

Pole ammu-ammu nii mõttetut filmi käinud kinos vaatamas. Tegelased jätsid mind täiesti külmaks. Ei suutnud vähimalgi määral neile kaasa elada. Mis selle Gatsbyga nii erilist siis oli? Mis tema nii suureks tegi? Näitlejatööd olid iseenest okeid, aga karakterid olid ükluised ja ebahuvitavad. Kirev multifilmilik visuaal oli pigem maitselage ja ülepingutatud ning jättis äärmiselt võltsi mulje. 3D küll asja paremaks ei teinud. Ja kas peab 20-ndaid kujutava linateose taustamuusikaks kasutama hip-hopi?! Filmist jäi meelde igav glamuuritsemine ja külmaks jättev armastuslugu. Tohutu pettumus.

See on kõigest minu subjektiivne arvamus. Kriitiku nii hea hinnang on küll üllatus.

2/10

Täpselt sama võib ka mitmete teiste Baz Luhrmanni filmide kohta öelda. Kui nägin, et Gatsbyst tehakse uusversioon, olin koheselt filmist huvitatud. Aga see ei kestnud kaua, sest avastasin, et režissööriks on Baz Luhrmann ja see mees ei ole võimeline head filmi tegema. Australia mulle kunagi küll meeldis, aga heaks filmiks seda enam ei nimeta. Aga minu jaoks ongi Luhrmanni puhul kõige ebameeldivam tema muusikavalik. Täiesti vastuvõetamatu. Tarantinole võis nood paar räpilugu Djangos andeks anda, aga tema filmides on visuaalset stiili, mis ebaõnnestunud muusikavaliku korvas, aga Luhrmanni filmides pole mitte ainsatki positiivset joont.

[tuusla]

Juhtus sedaviisi, et mul polnud mitte midagi muud targemat teha. Ja kinos polnud mul enam mitte midagi muud vaadata. Ohates surusin kuskile kurgupõhjasügavusse vastumeelsuse 3D vastu, toetasin prillitelliskivi ninale ja kaesin siis asja ära.
Vaatemängu oli, mis seal salata, aga jupp aega neutraalse arvamuse piiril balansseerides kaldusin ma lõpuks nende kilda, kellele pillerkaar pigem meeldis. Sealjuures ei tõuganud mind üle ääre sugugi mitte film ise, vaid see, mida ma saalis kogesin.

Olen nimelt ka varem kirjeldanud, kuidas näiteks (ülitugevad) lõhnad võivad kinoelamuse täiesti tuksi keerata. Seekord toimus aga midagi täiesti erakordset. Antagu mulle andeks lääge kirjeldus ja mis kõik veel, aga ma lihtsalt pean seda jagama. Nimelt levis saalis miskipärast erakordselt karge õhk, umbes nagu tuule käes lehvinud pesul, ja tavapärase "keegi on end odekolonnipudelisse uputanud, sealt ehk tubli sõõmugi rüübanud või muidu tropi kombel istmele potsatades jõhkralt deodoranti kaenla alla surtsutanud"-tüüpide asemel hoovas saali keskele kokku paar-kolm hõrkõrna parfüümi. Uskumatult hästi harmoniseeruvad. Võiks isegi kokku võtta, et täielik ambroosia;) Jõudsin mõelda, et kui seda saaks ometigi pudelisse villida ja müüa... Jah, sõnaga - ma olin pehme, küpse ja igatepidi valmis peaaegu et kiitma ja peaaegu et mida tahes.

[Ralf]

Ilmselt oli selle hämmastavalt neurootilise filmi suurim "õnnestumine" see, et oma modernsevõitu meelestatusega ning visuaalse loomingulisusega lõikas see publikumassid nii teravalt kaheks - ühed kiidavad, et ja-jaa, väga kenasti aitab selline litriloopimine illustreerida algse loo õhkkonda, samas teised leiavad, et selline asi on lihtsalt solvav ning raamatu süda ei tule selle tõttu üldse esile (kui see üldse filmis olemaski on). Ja vaat, mina ei teagi, kummalepoole mina kaldun. Väga vastakad tunded. Filmi armastada on minu meelest võimatu, samas vihata ka ei suuda. Ühesõnaga olen nagu mõlema arvamusega mingil määral nõus.
Isikupäratsemisega mindi kahtlemata liiale - vahepeal tabasin end küsimast, miks hr režissöör polegi lihtsalt muusikavideode tegemise juurde jäänud, kui tal on nii suur vajadus pilditsirkust teha - aga sellele vaatamata andis see filmile koguni perversse võlu. Lugu ise selle tõttu paraku hägustub. Tegelastevaheline dünaamika on nõrgapoolne ja Gatsby ning Daisy esimesed huultepuudutused, kui neil on viimaks õnnestunud end lakkamatu pillerkaaritamise keskmest välja rebida, jätavad lihtsalt külmaks - emotsionaalselt ei resoneeru lihtsalt. Näitlejate osas kurta ei oska, hästi valitud seltskond.
Võib-olla on tõesti kõige õigem nimetada seda pigem visuaalseks tribüüdiks kui tõsiseltvõetavaks adaptatsiooniks. See on igatahes kindel, et film hammustab pildiliselt nii suure suutäie, et meie suur Gatsby on selle sees üks väike pipratera. Filmile "kerge soovitus" - kurioosumina. Konkreetseks põrumiseks nimetaksin ma seda juhul, kui film oleks ka visuaalselt täiesti äpardunud, kuid nõnda see ju ometi polnud. The Great Whatsby.

[damon]

Minulegi jättis film vastakad tunded. Kuna ma taaskord stoorit ei teadnud siis lihtsalt istusin ja ootasin kuidas film hakkab end lahti kerima. Filmi esimene pool meeldis aga poole pealt tundus, et hakkab venima ja nii ta veniski lõpuni välja.
Visuaal oli kena (2D) aga muusika valik häiris mindki. Näilejatööd ja valik oli hea aga kuidagi kaugeks jäi see üritatud tulemus ja kokkuvõtteks olin veidi pettunud kulunud aja pärast. Ja arusaamatuks jäi miks Tobey hullumajas oli.
Minu jaoks pigem - "palju kära ei millestki".

6/10

[Lilii]

Mina oleks oodanud ka pigem klassikalisemat lähenemist antud ajastule. Minu meelest ei andnud lisatud muusika küll filmile midagi juurde, kohati isegi häiris. Samas Leonardo oli oma rollis võrratu.

[DaydreamDiamond]

Minu jaoks on see film teinud suure kasvu. Kunagi esimest korda nähes jättis üsna külmaks, kuid iga järgmise korraga (telekas jäänud ette) on järjest kasvanud. Olen lisaks ka juurde lugenud veidi Fitzgeraldi mõtteid ja tegelt on päris hea kraam.

Kuidas pealtnäha suur rikkus ja võimukus tegelikult taandus lihsalt selle peale, et üks poiss armastas ühte tüdrukut nii väga.