Filmiveeblaste kinoskäigud

[Pixie]

Ekraan siis, jah? Kui millalgi tuleb täpsem kinokava, saab juba elimineerida lollid päevad ja seansiaja valida.

[ZeMonsta]

Here goes nothing. Keegi Tartust oleks huvitatud Oblivion'i vaatamisest kinos, kas järgmisel või ülejärgmisel nädalal? Äkki saan ka lõpuks päriselus kohatud filmiveeblaste nimekirja täiendama hakata.

Ma kaalun veel seda asja. "Oblivion" ja Tom Cruise ei kutsu just vaatama, aga mine sa tea, võib juhtuda, et mu eelarvamused ei õigusta ennast.

Suurem huvi on näha (ja mis pealegi veel aprillis kinno jõuavad) neid filme:
Trance
Iron Man 3
The Place Beyond the Pines (mida ka JazZ ennist mainis)

Olen avatud läbirääkimistele.

[Pixie]

Miks ka mitte. Pakkusin lihtsalt filmi, mis oli reklaamide põhjal meelde jäänud, aga sobivad ka ZeMonsta pakutud; James McAvoy, RDJ, Ryan Gosling - igal juhul win. Järgmise nädala esimesel poolel on Oblivion nt Ekraanis kl 18:45 ja 21:30. Olen Tartus veel kaks nädalat, selle aja jookul oleks minul võimalik kinoskäik ära teha.

[Brialy]

Tartusse on tekkinud juurde üks väga meeldiv kino. Selle asukoht on hea ja maja on veel parem - tõeliselt kaunis hoone. Jutt käib loomulikult Elektriteatrist. Plaanisin sinna juba ammu minna, aga nad näitavad filme vaid korra, mistõttu oli keeruline sobivat aega leida. Ühel päeval aga märkasin, et neil on kavas Heinekese Amouri näidata - loomulikult olin kohal. Kuidas saab siis eelmise aasta parimat filmi mitte vaatama minna? Ma olin seda juba varem näinud, aga tühja sellest. Trintignant'i ning Rivad võin söögi alla ja söögi peale vaadata. Eriti tore oli neid muidugi koos nii keerulistes rollides näha. Elektriteatri ekraan oli suur ja korralik ning helisüsteem täitsa asjalik. Mitte miski peale olematu jalaruumi mind ei häirinud, aga see on minu kui pika inimese probleem. Kõige parem selle kino juures on muidugi see, et heale prantsuse filmile saab kõrvale osta punast veini - mis saaks veel parem olla!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest Elektriteater pakkus mulle minu elu kõige šokeerivama ja intrigeerivama kinoelamuse. Seanss toimus HÕFFi raames ja filmiks oli Cannibal Holocaust. Olin seda korra juba näinud ja ühe ebameeldiva ning rõveda elamuse võrra rikkamaks saanud - heas mõttes muidugi. Kuid midagi muud peale rõveduste, ma selle filmi juures ei näinud/ei osanud näha. Selle oskamatuse või võimetuse näha mitte midagi muud peale rõveduste, põhjustas ilmselt nende stseenide graafilisus ja reaalsus, mis esmakordsel vaatamisel tekitasid tõelist õõva. Kõigest sellest hoolimata ei kahelnud ma hetkegi, kas ma lähen kinno või mitte. Haarasin sellest ainulaadsest võimalusest kinni ja istusin esimesse ritta, et oma jalad kuskile ära mahutada. Esimesest reast filmi vaadata on muidugi omaette elamus. Tekib tunne nagu kedagi teist polekski. Sellise filmi puhul taoline tunne muidugi kõige toredam ei ole. Igal juhul, teadmine, mis mind ees ootab, aitas mul märgata mitte ainult neid rõvedusi, vaid ka seda, et filmil on olemas isegi mingisugune mõtte, milleks oli ühiskonna kritiseerimine ja lõpus mõtte edastamine, et kes meist tegelikult need kannibalid on. Kogu see kriitilisus oli tegelikult päris tabav ja paikapidav. Niisiis.. Nähes, et filmis on olemas ka mingisugune moraal, tõstis muidugi minu arvamust, aga suurelt ekraanilt tuli väga hästi esile ka selle filmi ehmatav reaalsus. Vahemärkusena võib mainida, et režissöör pandi peale filmi tegemist vangi, sest tapmised ja piinamised paistsid nii reaalsena ja tõesti, isegi nüüd 30-aastat hiljem oli Cannibal Holocausti reaalsus jahmatav ning intrigeeriv. Enamasti on taolised b-kategooria rõvedustega küllastatud filmid üpriski naeruväärsed, idiootsed ja ilma igasuguse moraali ning mõtteta - neid ei saa lihtsalt tõsiselt võtta, aga Cannibal Holocaust oli midagi enamat, lausa silmapaistev, just oma reaalsuse, graafilisuse ja mingisugusegi mõtte tõttu. Kuigi lõpuks tundus ikka, et peamine eesmärk oli väga äärmusliku vägivalla näitamine, mitte ühiskonnakriitilisus Kinoelamus oli muidugi vaimustav ja igati ideaalne. Ma tahangi kinosaalist lahkudes olla šokeeritud või pahviks löödud ja Cannibal Holocaust andiski mulle taolise elamuse.

[Ralf]

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest Elektriteater pakkus mulle minu elu kõige šokeerivama ja intrigeerivama kinoelamuse. Seanss toimus HÕFFi raames ja filmiks oli Cannibal Holocaust. Olin seda korra juba näinud ja ühe ebameeldiva ning rõveda elamuse võrra rikkamaks saanud - heas mõttes muidugi. Kuid midagi muud peale rõveduste, ma selle filmi juures ei näinud/ei osanud näha. Selle oskamatuse või võimetuse näha mitte midagi muud peale rõveduste, põhjustas ilmselt nende stseenide graafilisus ja reaalsus, mis esmakordsel vaatamisel tekitasid tõelist õõva. Kõigest sellest hoolimata ei kahelnud ma hetkegi, kas ma lähen kinno või mitte. Haarasin sellest ainulaadsest võimalusest kinni ja istusin esimesse ritta, et oma jalad kuskile ära mahutada. Esimesest reast filmi vaadata on muidugi omaette elamus. Tekib tunne nagu kedagi teist polekski. Sellise filmi puhul taoline tunne muidugi kõige toredam ei ole. Igal juhul, teadmine, mis mind ees ootab, aitas mul märgata mitte ainult neid rõvedusi, vaid ka seda, et filmil on olemas isegi mingisugune mõtte, milleks oli ühiskonna kritiseerimine ja lõpus mõtte edastamine, et kes meist tegelikult need kannibalid on. Kogu see kriitilisus oli tegelikult päris tabav ja paikapidav. Niisiis.. Nähes, et filmis on olemas ka mingisugune moraal, tõstis muidugi minu arvamust, aga suurelt ekraanilt tuli väga hästi esile ka selle filmi ehmatav reaalsus. Vahemärkusena võib mainida, et režissöör pandi peale filmi tegemist vangi, sest tapmised ja piinamised paistsid nii reaalsena ja tõesti, isegi nüüd 30-aastat hiljem oli Cannibal Holocausti reaalsus jahmatav ning intrigeeriv. Enamasti on taolised b-kategooria rõvedustega küllastatud filmid üpriski naeruväärsed, idiootsed ja ilma igasuguse moraali ning mõtteta - neid ei saa lihtsalt tõsiselt võtta, aga Cannibal Holocaust oli midagi enamat, lausa silmapaistev, just oma reaalsuse, graafilisuse ja mingisugusegi mõtte tõttu. Kuigi lõpuks tundus ikka, et peamine eesmärk oli väga äärmusliku vägivalla näitamine, mitte ühiskonnakriitilisus Kinoelamus oli muidugi vaimustav ja igati ideaalne. Ma tahangi kinosaalist lahkudes olla šokeeritud või pahviks löödud ja Cannibal Holocaust andiski mulle taolise elamuse.

Eks osaliselt selle seansi mõte oli vast püüda inimesi veenda, et ka sellised filmid võivad olla sügavad, mõtteainet pakkuvad ja töötada rohkematel tasanditel kui ainult brutaalsuste näitamine. Olin ka seal muide - see karvapall, kes pärast vestlusringi ajal filmi muusika kohta kiidulaulu laulis.

[Brialy]

Eks osaliselt selle seansi mõte oli vast püüda inimesi veenda, et ka sellised filmid võivad olla sügavad, mõtteainet pakkuvad ja töötada rohkematel tasanditel kui ainult brutaalsuste näitamine. Olin ka seal muide - see karvapall, kes pärast vestlusringi ajal filmi muusika kohta kiidulaulu laulis.

Mine sa tea, mis selle näitamise mõte oli ''Film, mis on 65 riigis ära keelatud'' kõlab pigem selliselt, et tulge vaadake nüüd midagi enneolematult rõvedat Aga kindlasti oli positiivne, et nad lõpus selle filmi sügavamast tähendusest rääkisid. Kuigi arvestades vaikust, mis peale seda juttu valitses, tundub mulle, et valdav osa publikust oli liiga šokeeritud, et seda sügava mõtte lugu tõsiselt võtta. Ma arvan, et suurem osa publikust kirjeldab tulevikus seda filmi kui midagi väga jälki ja rõvedat, nii et kõik see sügavam tähendus jääb pigem tagaplaanile, kui seda üldsegi mainitakse. Seda võib järeldada juba riietehoiu juures kuuldud muljetamisest Mäletan, et minust mõni koht edasi istus üks neiu, kellel oli pea päris tihti käte vahel ja pilk maha suunatud. Kui taolisi filme pole varem näinud ja esimest korda midagi nii äärmuslikku ning graafilist kinos näha, siis see peab küll jõhker elamus olema - siinkohal avaldan austust terve saali vastu, sest mitte keegi ei lahkunud, vaid kõik vaatasid filmi kenasti lõpuni.

Mäletan jah, et keegi muusikat hirmsasti kiitis. Aga muusika oli ju tõesti ilus! Eriti see põhimeloodia. Ma ei ole selle taustamuusikat küll eraldi kuulanud, aga peaks seda kindlasti tegema, kui selle kuskilt üles leiab.

[Ralf]

Nõus jah, et selle vaatamine eraldi seansil nõuab kerget karastumust ja oleks ilmselt tark teada, millega tegu. Aga võta näpust, mind tülgastab ja häirib seda vaadates tegelaste käitumine palju rohkem kui need ... räigemad stseenid. Pärast seda seanssi otsustasin, et filmi uuesti vaadata enam ei kavatse, aga täitsa tore, et selline asi korraldati ja muidugi omaette elamus kah. Aga eks asja mõte oli ennekõike HÕFF-i reklaamida ja tutvustada.

Riz Ortolani - Cannibal Holocaust (Main Theme)

Neljapäeval 19:20 oli plaan Solarises "Oblivion"-ile minna, keegi liituda tahab?

[Pixie]

Plaanid muutusid ja täna lähen koos sõbraga kl 18:45 Ekraani Oblivion'i vaatama. Arvatavasti liiga lühikese etteteatamisega, et keegi liituda saaks... aga ma pole ikka maha matnud mõtteid teiste filmide vaatamisest.

[Pixie]

Iron Man 3, reedel, Ekraanis.

Kellaaeg täiesti kokkuleppe küsimus, aga kui keegi ei liitu, olen kl 15:30 seansil. Minu poolt viimane pakkumine.

[ZeMonsta]

Iron Man 3, reedel, Ekraanis.

Kellaaeg täiesti kokkuleppe küsimus, aga kui keegi ei liitu, olen kl 15:30 seansil. Minu poolt viimane pakkumine.

Reede kõlab hästi, kellaaeg sobib (võib ka hiljem), filmi tahan ka näha - ju ma siis kohale ilmun.

[Soprano]

Tallinlastele pakuks välja sama filmi neljapäeval kell 12:00 plazas.
Boonuseks võimalus näha oma silmaga Jolti!

[Spellbound]

Olen ise koos vennaga neljapäeval kell 12.00 kohal. Võib-olla õnnestub ka FV rahvast kohata

[Forzelius]

Olen ka prolly kohal.

[Dream]

Iron Man 3 (3D) täna kell 19.00 Solarises!

[Soprano]

Äkki läheks Katusekinno midagi vaatama?

Ise lähen vist homme Searching For Sugar Man'i vaatama. Kõige rohkem tahaksin Goodfellas't (15.06) suurel ekraanil näha, aga olen siis tööl. Taxi Driver'le (16.06) saaksin. Kuu lõpus lähen ilmselt veel This Is Spinal Tap'i (29.06) ja mõtlen ka Forrest Gump'i (27.06) uuesti üle vaadata.