Maniakk

[uLtImAtEcRiTiC]

Maniakk
Maniac (2012)

Kui noor kunstnik Anna satub imetlema mannekeenipoe vaateakent ja tutvub poeomanikust noormehe, malbe Frankiga, tundub tulevik olevat täis üllatusi. Nii ka läheb, aga üllatused osutuvad pisut teistsugusteks kui Anna esialgu lootnud oli. Franki puhul on kiindumusest klammerdumiseni vaid üks samm, ja sealt edasi teeb Frank mõned sammud veel. Lapsepõlvetraumad, alaväärsuskompleks ja ebamäärased ihalused keevad uue tunde tekkides üle ja Frankis lööb lõkkele tuha all hõõgunud tapjainstinkt, mis leiab endale kõige võikamaid väljundeid. "Maniakk (2012)" on stiilipuhas žanrifilm, aga lisab tavalisele sarimõrvari liinile psühholoogilise mõõtme, innovatiivse kaameratöö ja midagi seletamatult häirivat, mis jääb veel tükiks ajaks mõistust varjutama.

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Filmi sisu on tempokas ning uudse visuaalse lahendusega, kus filmi vaataja on mõrvari peas ning jälgib filmi läbi tema silmade. Läbi Franki silmade kogeb vaataja tervet maailma selliselt nagu Frank seda näeb, mis omamoodi üritab meile põhjendada tema tegude motiive. Film pakub vaatajale tempokat thrillerit, mis on segamini harjumatu jõhkrusega, mis on inimesi saalist välja saatnud. Need vaiksed jälgimised ja jahtimised läbi Franki silmade tekitavad kerget õudu, pannes vaatama ka enda öökappi. Elijah Wood teeb särava rolli ning kannab filmi üksinda eduka lõpuni välja kuigi otsest ekraaniaega tema väga palju ei saa. Tõelised kangelased on lavastaja Khalfoun ja peaoperaator Maxime Alexandre, kes teevad sellest filmist sellise kunstiliselt visuaalse elamuse. Kindlasti pakub film vaatajale seda, mida inimene vaatama läheb, kuid peab olema valmis harjumatuks jõhkruseks. Soovitan igale õudus- ja friigifilmi austajale.
Hindeks on 9/10.

Põhjalikumalt saab lugeda siit: http://www.filmiarvustus.eu/2013/05/maniac-2012-harjumatult-toeline-thriller.html.


Häid filmielamusi.

[LiveForThis]

Selle osaga, mis Filmiarvustus Filmiveebi oma blogiarvustusest kleepis, olen ka igati nõus.

Maru film. Lihtsalt pagana maru. Visuaalselt on tegemist hunnitu teosega. Vana hea Frodo imago on Woodilt nüüd igaveseks kadunud. Kena lugu probleemsest psühhopaadist, kes sipleb oma hullumeelsuses. Film pakub võika, kuid hüpnotiseeriva sissevaate psühhopaadi ellu, rakendades kogu filmi vältel ainult POV kaadreid. Hunnitu töö, pole midagi öelda. Ka sisuliselt on tegemist väga kurva looga, mis ei paku kergendust esile kutsuvaid lahendusi, vaid liigub tasapisi ainult kõige hullema lõpplahenduse suunas.

Tore näha filmi, mille protagonistiks on hullumeelne antikangelane, kelle karakterit põhjendatakse sujuvalt ja hirmuäratavalt ning kelle rännak on kõike muud, kui teekond tavapärase õigluse suuunas.

Ahjaa filmi soundtrack on täiesti hullumeelne. Retro pea igas mõttes. Väga painav.

4/5