Hüljatud (2012)

[TheGoodTheBadTheUgly]

Vaatasin eelmine nädal ära ning meeldis väga.
Muusikaline, midagi teistsugust

8/10

[Peterzel]

"/.../ Selle asemel, et läbi avara ja põneva montaaži pakkuda erinevaid plaane mis tahes objektist ja sinna vahele torgata pisaraid täis laulja emotsioonidest tulvil näo, naelutab ta vaataja pilgu näitlejale nagu vaataksime me Les Miserablesi muusikali lavaversiooni..."

No ei olnud ikka päris nii. Päris tavapärane montaaž toimis näiteks barrikaadistseenide ajal, siis kui Fantine allilmas "seikles", Thénardier'ide kõrtsis jne. Viimati mainitud kõrtsistseenis vahetati kaamerapilti lausa mingi kolm korda sekundis, nii et aru küll ei saanud, mida ja kellelt Thénardier'id pihta panid.

Laulmise kohalt olen nõus, et nii kehva laulmisega (ja muusikaga) muusikali annab otsida. Jackman ja Crowe oleks võinud tõesti rohkem rääkida ja vähem laulda. Jäi mulje, et kõik mehed laulavad seal sama häälega Ei mingit isikupära... Võrdluseks, meie Eesti tegijad mõjusid aastal 2001 Linnahallis nähtud Hüljatutes muusikaliselt ikka kõvasti paremini. Kui neid nüüd võrrelda saab... Siin filmis olid muusikalisest küljest tasemel ainult Barks ja Hathaway.

Teise külje pealt, sellist tõsise, intrigeeriva ja mitmetahulise sisuga ning suurt sõnumit edastavat muusikali rohkem küll ei tea. Lavastus oli ka väga tasemel. Elamus igatahes. 9/10

[LiveForThis]

Mõtlesin selle all peamiselt Hathaway, Jackmani, Barksi, Crowe`i ja Redmayne`i sooloesitusi

Ehk siis publik viiakse näitlejale tema etteaste ajal niivõrd lähedale, et hakkab ebamugav ja ei lahku tema pingest tulvil näo juurest kordagi.

[SirvoS]

Esimene muusikal, mida olen üldse kunagi näinud (nii filmi kui ka teatri kujul) ning üldmulje küllalki positiivne, samas 2. korda enam ei vaataks. Üldhinne: 6/10
Plussid:
-näitlejad (eriti meeldis Thénardier`i aka Borati osatäitja)
-olustik
-eriefektid
Miinused:
-pikkus
-kohati oli tegevus liiga aeglane

[Pixie]

Ma nii-nii lootsin, et film rabab mind jalust, pühib kinotoolilt, võtab sõnatuks, mida iganes. Peale treilerit nägemist olin selleks kõigeks valmis. Les Misérables oli küll igati viisakas, võimekate näitlejate, usutavas keskkonnas ja hea muusikaga, kuid lemmikfilmiks saamiseni jäi veel pikk tee. Üks lootus läks siiski täppi, nimelt jätan selja taha kõik kahtlused seoses Anne Hathaway'ga, ta on end tõestanud väga hea näitejana. Hathaway oli põhjus nr 1 filmi ootamiseks, soorituses ei pidanud pettuma - I Dreamed a Dream stseen oli fantastiline , lootsin tema tegelast isegi rohkem näha. Mõnda muusikali on elu jooksul õnnestunud ikka vaadata, aga ei mäleta sellist olukorda, kus ka tavalised dialoogid viiakse läbi lauldes. Peale mitmendat kahekõnet sain aru, et nad ei lõpetagi sellist laulmist, poole peal tahtsin juba ise karjuta STAHP, sest häiris kohutavalt. Mitmeid momente oli samal põhjusel raske tõsiselt võtta, tavapärane rääkimine oleks olnud palju mõjusam. 8-/10

[Garli]

OKEI, esiteks mainin ära, et ma vaatasin seda filmi vaid sellel eesmärgil, et Best Picture kategooriast kõik filmid ära näha. Teiseks ütlen, et ma pole kunagi muusikalide fänn olnud ja saan nähtud muusikalid ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Seda filmi siin oli aga lauldud dialoogi tõttu kahjuks täiesti võimatu tõsiselt võtta. Lugu on justkui tõsine ja tegeltaste suust tulevad sõnad samuti, kuid laulmine nullib lihtsalt kõik ära. Viimaseks piisaks karikasse oli koht, kus teatud tegelane läks ühele servale, et end ära tappa ja siis keegi arvas, et hea idee oleks ta laulma panna.

Põhimõtteliselt alates sellest hetkest, kus tegelased esimest korda suu lahti tegid, ma enam ei vaadanud seda filmi, vaid ootasin, et see läbi saaks. Olen muidugi räigelt subjektiivne, aga 1/10. Fuck this movie.

[CM-Girl]

Sellist ebameeldivat tunnet kui seda filmi vaadates mul varem olnud ei ole. Algus oli OK. Kaua ei saanudki filmi vaadata kui see juba talumatuks muutus. Lihtsalt kohutav. Liiiiiga palju laulmist. Mul ei ole midagi muusikalide ega laulmise vastu, aga see oli liig mis liig. Kujutasin mitu korda ette milline see film oleks kui laulmine puuduks. Arvan, et 2x parem. Ainsad kellele kaasa tundsin olid Éponine ja Valjean (lõpus). Fantine ei suutnud minus kaastunnet äratada. Hathaway laulmine oli vist kõige talumatum. Ei teadnud kas nutta või naerda. Stseen mis mulle filmi juures enim meeldis oli see tants ja trall Thénardierside juures. Cosette'i ja Mariuse love story oli ka suht ebavajalik. Frustratsiooni tekitav film, aga päris 1-2 punkti ei paneks. Vähemalt suutsin filmi lõpuni vaadaata.

4/10

[Ralf]

"Die Hard 5" tekitas vist mingisuguse post-traumaatilise stressi, sest nüüd kinosaali minnes tuleb nö Vietnam flashback ja tekib tundmus, nagu oleksin seda teist korda vaatama tulnud. Siis järsku mõistes, et ikka teine film, tuleb selline rahutunne, nagu oleks õudusunenäost ärganud.

Tahtsin filmi kohta igasugu asju kirjutada, aga suurem osa läks paraku lihtsalt meelest. Liituksin igatahes selle väiksema mansaga, kes seda kiidavad. Nii kustumatut elamust ei saanud kui kaksikud, aga minu meelest oli tegu ikka päris lummava spektaakliga, mida kandsid - kui Atlas taevalaotust - neile antud rollidega hiilgavalt toime tulnud näitlejad. Eriti meeldisid Jackman, Seyfried ja loomulikult Anne Hathaway. Viimase etteaste oli lihtsalt jalustrabav. "I Dreamed a Dream" järel tahtis pisar silma tulla. Ülejäänud film kahjuks nii emotsionaalselt tabav ei olnud, viimase pooltunni ajal hakkasin isegi kärsituks minema (just nende sooloesituste ajal), aga lõppkokkuvõttes võis selle erakordselt ambitsioonika linalooga väga rahule jääda. Mis puutub laulmisse, siis esimesed 15 minutit kippusin selle suhtes nina krimpsutama ja mõtlesin, kas nii saab ikka asja, aga umbes alates esimesest Fantine'i stseenist olin selles osas täiesti positiivselt meelestatud. Enim meeldisid need palad, mida esitasid Fantine, Cosette või Eponine, sest meeste puhul tõstis laulmine nende maskuliinsust kuidagi väga esile ja muutis nad kergelt ähvardavaks, naistele keskenduvad stseenid olid õrnemad ja selle pärast minu arust nauditavamad. Spontaansust jäi vajaka, kuid muidu ei oska millegi üle väga nuriseda.

Kujutasin muide samuti ette, kuidas film mulle tunduks ilma laulmiseta. Jõudsin järeldusele, et just 2x igavam.