Kuulekus

[Ralf]

Kuulekus
Compliance (2012)

Lugu kombib usutavuse piire: kiirtoidurestorani juhatajale helistab mees, kes esitleb end politseinikuna ja teatab, et üks restorani töötajaist on uurimise all süüdistatuna kliendilt varastamises. Politsei vajab juhataja abi. Süüdistatav tuleb isoleerida. Kui ta on isoleeritud, tuleb teda küsitleda. Kui teda on küsitletud, tuleb ta läbi otsida. Kui ta on läbi otsitud, tuleb teda alandada. Iga samm viib järgmiseni, iga samm tõukab juhataja üha äärmuslikumate tegudeni. Kõik selleks, et aidata korravalvureid. Lõpplahendus on šokeeriv. Lugupeetavate, intelligentsete kodanike valmisolek sooritada täiesti ilmselt, kohutavalt väärasid tegusid ainult sellepärast, et keegi, kes väidab end olevat võimupositsioonil, käsib neil seda teha, paistab täiesti absurdne. See on ilmselt võimatu – kindel see, et režissöör Craig Zobel viib meid kahtlusest või uskumatusest märksa kaugemale, selge ekspluateerimiseni.

http://2012.poff.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Ronet]

Hunnik idioote ja mitte heas mõttes nagu Killer Joe-s vms.

[Spellbound]

Seda oli huvitav publikuga vaadata. Asi ületas juba sellised piirid, et vaatajad ei teadnud enam, kas nutta või naerda. Igatahes emotsioone lendast seinast seina.
See, kuidas meile näidati "häält telefonis" mõjus nagu kommentaar kinopubliku kohta. Tulime kinno, et näha kui kaugele võib minna ja selle tüübi irve näol kui talle endalegi üllatuseks sai teha, mida iganes ja kõik ainult kuuletusid...
8/10

[Ralf]

Tüdrukuga tehtu ja juhtunu ning teda käskluste peale alandanud inimeste käitumine mind nii väga ei jahmatanud - see on juba ammu teada, et inimesed muutuvad iseäralikult sadistlikuks, kui neis tekitada tundmus, et neil on mingisugust võimu... Stanfordi eksperiment näitas seda ja Vietnamiski (ning teistes sõdades) muutusid ka prillipapadest nohikud vägistajateks / mõrtsukateks / piinajateks, kui neile püss kätte anti. Aga hakkas lihtsalt kahju, et sellised asjad juhtuda saavad. Hea film.

[0ll]

Mind enam ei üllata, milleks inimesed võimelised on. Aga sellest hoolimata tunnen iga kord häbi, kurbust ja viha.
Samas ma ei usu, et kõik (või isegi enamik) inimesed taolistes olukordades niimoodi käituks ja just see oligi filmi suurim probleem. Ann Dowd, Dreama Walker jt on küll võimekad näitlejad, aga mind nad veenda ei suutnud. Lihtsalt ei tundunud selliste olenditena - puudu on mingi teatud loomalik intensiivsus või vaimne tühjus... või midagi muud. Aga kui vaadata intervjuud reaalsete inimestega, näen juhme ja nürisid, allutamist ootavaid pilke ning kõik saab selgeks.

Filmile 6+/10

[Defexer]

Algas üsna paljulubavalt kuid mida rohkem edasi läks seda tüütumaks ka muutus. Kui hakata mõtlema, et tegevus on toimunud päriselus siis paneb mind mõtlema, et mis küll nende inimeste ajude asemel on või millega nad mõtlevad. Lugu oli tegelikult üsna kurb kuid see ei päästa filmi headust.
Maniakki oli tõesti huvitav jälgida ja tema suunurki, mis kihisesid naerust kuid restorani ülemus aina tüütumaks muutus.
Pettusin 3/10