Ralf wrote:Spellbound wrote:Ma lihtsalt ei suuda enam vaadata neid tüüpilisi vahendeid õuduse loomiseks, mis rikub ära igasuguse loogika.Spoiler :
Kamoon, tema mõtlemine oli täiesti loogiline. Ära unusta, et harilikult sedasorti filmides tegelased pole kursis selliste asjadega nagu "õudusfilmid" ja seega neil pole seda "sinu ja minu common sense"-i ehk siis kiimas ja jommis sõpradega kuskil maamajakes pidutsedes läheksid nemad pahaaimamatult välikäimlasse sorru laskma, isegi kui sina ja mina teaksime seda mitte teha kuna oleme näinud "Friday the 13th" episood 19
Asi ole üldse selles, mida mina arvan ja eeldan teiste horrorfilmide järgi. Kui sul on antud ette kirjanik, eriti just selline uuriv kirjanik, kes on oma true crime romaanide jaoks uurimistööd tehes palju rohkemat avastanud kui politsei või uurijad, siis võiks temalt eeldada ka kohest analüüsivõimet ja osksust luua ning läbi näha seoseid seal, kus teised seda ei näe.
Kõik need klišeed for the story progession sake and it is the "genre" thing lõhuvad selles osas Ellisoni karakterit, kes ei sära kordagi kui tõeline uuriv kirjanik, vaid lihtsalt kui tüüp, keda juhivad žanri omadused ja miskipärast alati sisse topitud viisid saladuste ja müstika vastamiseks.
Režii oli küll vägev. Kui ikka vaatad USA peavoolu sellist laadi korduvat horrorit, siis ei oota väga lavastuslikke eripärasid, aga siin vaatan ja imestan kui üks katkematu kaader jälitab kahte tegelast vaidlemas või kui iga stseen mõjub nii, et need on hoolega läbi mõeldud ja loodud storyt edasi kandma. Väga sageli on lavastus ja opetöö kõrvaline. Isegi "Cabin in the Woods" oli lavastuse ja opetöölt igav, kuigi stsena ja stiil oli äge.
