Elas kord...

[Soprano]

Elas kord...
Once Upon A Time (2011)

Emma Swan on 28-aastane tagatismaksete koguja, kes on endaga ise hakkama saanud alates sellest, kui ta imikuna hüljati. Kõik hakkab muutuma, kui poeg, kelle Emma aastaid tagasi ära andis, ta üles leiab. Henry on nüüd juba 10-aastane ning vajab hädasti ta abi. Poiss usub, et Emma on alternatiivsest maailmast pärit Lumivalgekese ja Võluva Printsi kadunud tütar. Henry muinasjuturaamatu kohaselt tahtsid nad kaitsta ta ema Kurja Kuninganna needuse eest, mis vangistas muinasjutu igaveseks ja tõi nad meie kaasaegsesse maailma.

Muidugi ei usu Emma sõnagi, aga kui ta toob poisi tagasi Storybrooke’i, taipab ta, et miski tõmbab teda ebatavalise poisi ja kummalise Uus-Inglismaa linna poole. Henry pärast muretsedes otsustab ta natukeseks ajaks linna jääda, kuid peagi avastab, et Storybrooke on enamat kui esialgu näib. See on koht, kus maagia on unustatud… kus muinasjututegelased on elus, kuigi nad ei mäleta enam, kes nad olid. Võimas lahing mõlema maailma tuleviku nimel on algamas. Headuse võidu nimel peab Emma leppima oma saatusega ning võitlema kõigest väest.

Ülevaate lisas: Pixie

Loe täielikku tutvustust siit

[Pixie]

No more happy endings. Pilootosa jäi küllaltki tagasihoidlikuks, aga see ei tähenda, et otseselt halb oleks olnud. Muinasjutu-teema oli pigem turn-off, aga hästi kokku pandud trailer ning Robert Carlyle'i osalemine tekitasid huvi, et vaatamisega algust teha. Temaatika oli piisavalt müstiline ning fantaasiaküllane. Kahju, et ei näidatud kohe kahte episoodi järjest - oleks saanud kindlama arvamuse kujundada. Esialgu on plaan edasi vaadata.

[LiveForThis]

E01
From the writers of LOST kostus mu kõrvu läbi mitmete ja mitmete trailerite.
Idee on huvitav. Paigutada sisuline tegevus ühte väikelinna, kus kõik pole nii nagu paistab on ka hea mõte. Närvidele käis muinasjutu maailma liigne õndsus, mis tegelikult töötas kogu idee kasuks, sest noh no more happy endings jne on ju siiski loo mõte, aga mulle endale tundus see kõik hirmus kerge TV toodanguna.

Loo areng osutus aga piisavalt tempokaks ja kordagi ei istutud liiga kaua ühe koha peal. Kahe reaalsuse piirid joonistati koheselt välja kas siis läbi tegevuse või jutustamise. Väikelinna müstika muutus seejärel üha huvitavamaks.

Ginnifer Goodwin päris maailma Lumivalgukesena ja Jennifer Morrison Emma Swanina olid väga toredad. Kontrast karmi eluga Emma ja võluvalt naeratava, kuigi nüüdseks juba õpetaja ametit pidava Lumivalgukese vahel mõjus täpselt kahe maailma vahelise erinevusena. Kui nüüd see kõik edukalt toimima hakkab, siis oleks päris mõnus vaatamine.

Vaatan edasi. Huvi säilus. Loodan ainult, et lihtsakoeline nägemus reaalsuse ja muinasjutulikuse vahel ei muutu rutiiniks.

[Zinera]

Esimene episood oli kergelt maitselage, eriti see muinasjutu asi. Ka ilma selleta oleks hea loo saanud, oleks miskit rohkem uurida. Muidu meeldib. Vaatan veel paar episoodi ja otsustan, kas saab asja või ei saa. Kahtlused on viimasel variandil...

[Spellbound]

Raske on kogu seda kompotti tõsiselt võtta, aga tegelased on siiski sümpaatsed ja kui selline asjade käik säilub, siis miks mitte.

[Pixie]

Teine episood hoidis pilootosaga sama taset, võib-olla oli isegi etem. Emma ja linnapea vahelised nääklemised ning teineteisele ära tegemine oli amusing. Muinasjutumaailm tundub veidi võlts ja odav, aga eks igal eelarvel on omad piirangud. Vähemalt olid nii A- kui B-lugu huvitavad.

Mitte ei saa mainimata jätta, et iga kord Robert Carlyle'i nähes tuleb SGU ja Rush'i igatsus peale. Gold/Rumple (ei suuda nime pikemalt välja kirjutada) on samamoodi salapärane ja veidi hullumeelne tegelane - täpselt see, mida RC kõige paremini oskab.

[Pixie]

ABC picks up full season of OUAT

[Pixie]

Palun muuta seriaali Once Upon A Time eestikeelset pealkirja. Nimelt sobib Fox Life'i arvates selleks pigem Elas Kord... Kahtlesin ise ka kahevahel ning tagantjärgi mõeldes sobib nende versioon tõesti paremini.

[Pixie]

Teised on vaatamise lõpetanud? Mul hakkavad samuti mõtted sinnakanti minema, kui esimest hooaega ei lõpetata just naeruväärselt suurepärase episoodiga. Praegu arendatakse hulganisti erinevate tähtsate ja vähemtähtsate tegelaste backstory'sid muinasjutumaailmas, kuid tänapäeva Storybrooke' elanike elu liigub edasi minu jaoks liiga aeglaselt.

Väsitama hakkavad igasugused armastuslood; need on alati sama ülesehitusega ning sarnanevad lõpu poolest. Saan aru, et teadmata põhjusel rikub Regina kõigi paaride õnnelikud lõpud ära, kuid nädalast nädalasse on sama asja tüütu vaadata. Hetkel on tõesti ainus põhjus vaatamiseks Robert Carlyle (esimest korda vaatan seriaali *ainult* näitleja pärast).

[Spellbound]

Pärast kolme episoodi asendasin selle Grimmiga ja usun, et viimane oli parem valik. Carlyle on muidugi tõmbenumber ja veel missugune kostüüm ja make up

[Hurmet]

Ma olen jätkuvalt vaadanud, aga mitte hullult suure huviga, rohkem muude askelduste kõrvale mängib ja huvitava episoodi puhul saab rohkem tähele panna. Kindlasti lähen üle ka teisele hooajale, kuigi esimese teine pool on muutnud Jennifer Morrisoni mulle äärmiselt vastumeelseks, nii tegelaskuju kui ta ise.

Sarja juures hoidis mind esialgu ikka see huvi, kuidas neid muinasjutte omavahel seoti ning kogu esimese poole hooajast oli "kaasajas" toimuv üsna talumatu. Tegelikult on kogu see Henry ümber toimuv talumatu. Nüüd on õnneks lugu üha rohkem kujunenud võimuvõitluseks õela kuninganna ja Rumpelstiltskini vahel. Ausalt öeldes paneb imestama, et SGU fännid pole puhtalt tema pärast sarja jälgimas, kuna Carlyle'il on üsna sarnane, kui mitte parem roll kanda ning iga episood, kus sündmustik Rumpiga tihedamalt seotud, on olnud ka vaatamist väärt.

Muidugi on huvitav näha Stargate'i cameosid, viimasena siis doktor Beckett. Ma ei jõua ära oodatagi, millal ja kellena Rodney McKayd näeb.

[Pixie]

Ausalt öeldes paneb imestama, et SGU fännid pole puhtalt tema pärast sarja jälgimas, kuna Carlyle'il on üsna sarnane, kui mitte parem roll kanda ning iga episood, kus sündmustik Rumpiga tihedamalt seotud, on olnud ka vaatamist väärt.

Üks neist fännidest on... Lubasin hooaja lõpuni kaasa lüüa, aga see ei kulge just kõige kergemalt. Praeguse seisuga on uue OUAT episoodi mitte ilmumine kas pühade või erisaadete pärast pigem kergendus. Kolm viimast osa vaatan vist järjest, praegu pole üldse huvi.

[Hurmet]

Eks ma olen ka ikka üks SGU-Carlyle fännidest, igaval perioodil vaatan ehk ta vanemad teosed ka üle. Kusjuures, eelmise nädala omas (esimene kolmest viimasest episoodist) sai näha päris pikalt Master Bra'taci toimetamisi ning toodi ära Pinocchio lugu. Üldjoontes vaadatav osa, aga ei midagi erilist. Tänane episood oli juba väikese cliffhangeri maiguga ja pidin üle kontrollima, kas tõesti hooaja viimasene oli. Tänases osas jutustati ära siis kuninganna õuna lugu ära. Tõenäoliselt järgmise nädala episood pole nii epic finaal kui promotakse.

[Pixie]

Viimased kaks episoodi on olnud päris head! Just sellised pöörded, äkilisus ja maagia kasutamine ongi siiani puudu olnud. Terve hooaja jagu erinevate tegelaste tausta uurimine tasus end veidi ühes flashback'is, kus nad kõik koos töötasid. Ma pole siiani rahul nende backstory'ide sisu ja aja kulutamisega, kuigi mõte oli hea. Viimase osa promo on hästi kokku pandud, loodetavasti on episood sama vinge. Pole eriline üllatus, aga OUAT on saanud ka teise hooaja.

[Pixie]

Esimese hooaja lõpp oli nii hästi tehtud, et meelitati ka teist hooaega vaatama. Praegu meeldib seriaal palju rohkem kui alguses. Siiski leidub häirivaid aspekte, nagu näiteks arendatakse tegelasi ning sündmuseid, kuid siis astutakse suur samm tagasi või mõeldakse välja erinevaid takistusi, mis ei lase lool suurema hooga edasi liikuda. Eelmine aasta segas see rohkem, nüüdseks olen vist ära harjunud ja lõpuks ometi on tuntav, et Storybrooke’ rahvas liigub oma loos mingis kindlas suunas.

Üks suur üllatus, mida ma sel hooajal südamest fännan, on Regina ja Henry vaheline suhe. Regina kasvatas teda oma pojana ja Henry tunnustab seda ning nende vahel on omapärane ning armas läbisaamine, kuid ometigi hoiab poiss oma pärisema lähedale, mis teeb Regina’le haiget. Viimasel ajal on iga episoodiga talle mingil moel liiga tehtud, olenemata enda tegudest ja nende tagamaadest. Suhteliselt osavalt on hajutatud piirid kurjade ja heade tegelaste vahel, kaks seriaali peamist „halba“ – Gold ja Regina – on suudetud piisavalt inimlikuks teha, et teatud maani on võimalik neid isegi mõista.

Peale paari õnnestunud momenti ning mõlemapoolset žesti olen hakanud hindama ka Snow/Charming suhet, nendeni võiks ka kunagi jõuda õnnelik lõpp. Endiselt meeldib Gold, iga kord, kui tema episoodist puudub, olen natukene pettunud. Eriti nüüd, mil on selgunud, kui palju on Rumple suunanud erinevaid sündmuseid minevikus ja praegugi. Tema põhjused kellegi aitamiseks on alati saladuslikud ning teenivad kuidagi tema suuremat plaani. Kuigi teda ei saa kunagi usaldada, hoiab see tegelast huvitavana.

Spoiler :

(((Regina)))



Ja nii viimased ma-ei-tea-mitu episoodi järjest. Hea näide sellest, mida tähendab emotsionaalne whump.