Astraal

[Soprano]

Astraal
Insidious (2010)

Noor lastega pere kolib uude majja. Nad jõuavad vaevalt asjad lahti pakkida, kui majas hakkab toimuma midagi väga kummalist. Nende elu muutub õudusunenäoks. Asjad muudavad iseenesest oma asukohta, lastetoast kostavad imelikud hääled... Tõeline šokk tabab vanemaid aga siis, kui nende kümneaastane poeg Dalton koomasse langeb. Tema keha on tumedate jõudude meelevallas ning tema teadvus on sunnitud piinlema pimedas ja hirmuäratavas maailmas.

Loe täielikku tutvustust siit

[Spellbound]

See on küll hea uudis, et see jõuab ka meile. Levivad küll vastakad arvamused, aga juba nende olemasolu tõttu tahaks väga näha.

[Zinera]

6/10

Kuigi algus oli mitteritipaljulubav, siis õnneks filmi keskpaik arenes sarnaseks "Paranormaalsele aktiivsusele", kuigi vaatenurk oli kohati sürrealistlikum ja isegi liialt ülemõeldud. Ehmatuskohti rohkem kui küll.
Vaadatav õudusfilm.

Ainus häiriv tegur oli ülejäänud 4 inimest saalis ja filmimuusika kõrvalukustav efekt.

[uLtImAtEcRiTiC]

Mulle täitsa meeldis, tüüpiline, aga hea õudukas. Mind ei ole just eriti kerge ehmatada (filmide puhul ), küll sai Insidious sellega üsna mitu korda hakkama. Natuke ettearvatav, aga paljude plussidega - näiteks need 'tondipüüdjad' oma mänguasjadega.

7/10

[Ralf]

Vaat see oli üks tõeliselt krõbe filmielamus, kui ma juba kinosaalis reaalselt kartma hakkasin, siis ei kujuta ette, mis tunne oleks seda üksinda tühjas majas vaadata - viimati vist tundsin filmi vaatamise käigus nii palju hirmu ja pinget "The Mothman Prophecies" vaadates ja see oli küll aastaid tagasi.

Ja minu arust oli see just kõike muud kui tüüpiline õudukas - väga kenasti hoiduti igasuguste etteaimatavate cheap scare'ide kasutamist, kui Patrick Wilson seal ühes kohas aknast välja ei näinud, sest väljas oli pime, ja pidi taskulambivalgusega ja lähemalt piiluma, siis iga õudusfilmidega tuttav vant tabab ära, et seal kohas ilmub mingi moll klaasile, aga "Insidious" ei korraldanud sellist jama üldse. Argentolik kriipiv muusika ja värvimäng oli siin eriti prominentne. Ja lõpuks ka üks õudusfilm, mis ei kasuta igal võimalikul hetkel sitta arvutigraafikat, seda leidus ainult 5 sekundi jagu ühes stseenis.

Igasugused sürrid kujutised nagu see punase lõustaga mongol õmblusmasina taga (vist kõige hirmsam deemon pärast Pazuzut "The Exorcist"-is) ja vana sovieti gaasimaskiga seansi korraldamine... vägev! Ja vanade tuntud tondilugude kontseptsioonide eiramine ja oma mütoloogia loomine The Furtheri näol oli kirss vahukoorel.

PS. Panite tähele, et kui Wilson on klassiruumis, siis nukk Billy "Saw" seeriast oli kriidiga tahvlile joonistatud?

8/10

[Spellbound]

Lähen vaatan ka homme selle imeasja üle. Ei mäletagi, millal nägin kinos midagi tõeliselt hirmutavat. Viimane oli vist Drag me to hell, mida pole senini julgenud uuesti vaadata. Liiga head mälestused.

The Mothman Prophecies oli vähemalt siis vaadates õuduse poolest tõeline nauding. Iga kord kui ilmus Indrid Cold käis võpatus läbi. Hea võrdlus, Ralf!

[Ralf]

Kinos vaadates vähemalt pole probleemi, et pärast kodus kõhe olla on, või näiteks magama minnes pimedas toas mõtled, et kurat, ei tea, kas nüüd ka mõni ebard välja kargab... Filmi enese vaatamise ajal on hirmus (vähemalt mul antud juhul oli), aga pärast saalist lahkumist saad real worldi tagasi.

Muidu film ise on nagu segu "Poltergeist"-ist ja "The Cell"-ist. Eks seal on mõned lollid kohad ka ja viimased 30 minutit oleks võinud tsuti paremad olla, kuid arvestades üldist (USA) mainstream horrori voolu võib James Wan'i küll ingliks pidada. Vähemalt jagab matsu.

[Spellbound]

Uuu, The Cellist kohe? Nüüd tahaks veel rohkem näha.
Ei trailerid, üks klipp (hoidsin end tagasi, sest netis on neid juba 10) ja arvustused lubasid head kinoelamust.

Peaks Wani eelmisele ka pilgu peale viskama.

[LiveForThis]

Lõpuks ometi õudusfilm, mis on reaalselt ka ÕUDNE :P
Viimase aja parim kino-ja õudukaelamus, publik ja mina võpatasin kogu filmi jooksul ikka päris mitmeid kordi.
Kooma, The Further, poisi isa, põhipaha ja sekundaarne põhipaha, muusika ja õudusmomentide ülesehitus - ootamatu ja põhjapanev. Creepy as hell. Lausa uskumatu, et USA-st tuligi õudusfilm, mis pole klišeepundar ja mille lugu on küllaltki originaalne.

Pärast seda titetoa kardina hetke ahhetas rahvas pikka aega edasi, olin ise ka vägagi üllatunud ja õnnelik, et see hetk töötas minu peal. Publik muidugi hakkas pärast seda momenti liiga palju mölisema. Omavahel muljeid jagama jne.
Punase näo esimene etteaste oli awesome.

Kaks inimest lahkus saalist
Väga nõrgad närvid, kui juba paari esimese ehmatusega minema jooksevad. Saal põhimõtteliselt naeris nende üle, kui nad minema tõttasid.

8/10

[Ralf]

Vihkan teda nii väga!

See gay 80's vampiiri välimusega tegelane oleks samas võinud iseenesest olemata olla.

Panite muide tähele, et hetk enne seda, kui Rose Byrne tegelane õues olles poissi toas tantsu löömas näeb, kõnnib ta temast elutuppa minnes otse mööda? Ta oli väga osavalt peidetud riidepuu kõrvale.

Ja filmi eelarve oli kõigest poolteist miljonit dollarit... see juba saavutus omaette.

[Spellbound]

Seda tüüpi riidepuu all märkasin mööda minnes küll, aga siis arvasin, et meelepete või kujutasin endale ette

Spoiler :

ja suur oli minu üllatus (Renai üllatus oli muidugi veelgi suurem) kui ta osutus hästi tantsivaks lapskummituseks.

Iseenesest oli see koht väga creepy, veider ja haiglane ja ka väga meeldiv üllatus. Kas või The Furtherisse tungimine gaasimaskiga. Täiesti originaalne lähenemine väga klassikalise loo juures.

Üldse oli filmis palju kohti, kus mängiti vaataja tähelepanuga. Kaamera liigub mööda tubasid ringi nagu tahaks, et me midagi näeks või sooviksime näha - ootame ootamatut.

Ei mäletagi, millal kinos olles niimoodi ehmatasin. Teise suurema ehmatuskoha juures tuli kananahk ihule

Kui see deemon mehe selja taha ilmus pidin toolist välja hüppama ja õnneks tegi seda ka ülejäänud saal. Pärast ei suutnud seda nägu enam unustada. Kogu aeg oli silme ees.

Wan mängis väga lahedalt Hollywoodi klišeedega ehk ei mänginud neid kordagi lõpuni välja, vaid lõi oma tempo ühe või teise ehmatuskoha juurde. Kasutades justkui tavapäraselt arenevaid sündmusi, tõi ta sisse väga hästi mõjuvat horrorit, kuigi pärast kolme korda tekkis olukord, kus oli juba ette teada, et nüüd tuleb ehmatus, aga võlu säilus, sest ma ei osanud aimata, mis viisil see ehmatus väljenduma hakkab.

Ülimalt vinge on aga see, kuidas tutvustati deemonit ja The Furtherit. Tunnen uue ikooniline tegelase lõhna

Ai kuidas mulle meeldib kinos õudukaid vaadata ja see oli üle pika aja esimene hea elamus.

[uLtImAtEcRiTiC]

Ei mäletagi, millal kinos olles niimoodi ehmatasin. Teise suurema ehmatuskoha juures tuli kananahk ihule

Kui see deemon mehe selja taha ilmus pidin toolist välja hüppama ja õnneks tegi seda ka ülejäänud saal. Pärast ei suutnud seda nägu enam unustada.

Tr00, nalja ikka sai.

[DaydreamDiamond]

Päris hea kraam. Üsna meh algus läks üle vägagi pingeliseks närvidemänguks. Mul lõi vererõhu üsna lakke ikka aegajalt. The Further'i stseenid olid suurepärased ja oli väga ilus vaadata. Eraldi kiidaks kaameratööd ka, mis kogu filmi vältel pakkus väga mõnusaid liikumisi.
Peale filmi värisesin ikka veel suht tükk aega ja polnudki muud lahendust kui tuli minna Nott'i ja paar õlut teha.
Oleks üksi vaatamas käinud, poleks vist julgenud kohe magama minnagi.

Mingil põhjusel nägi see film Ekraani kinolinal VÄGA hea välja (ei ühtegi cigarette burns'i ega miskit). Super

8/10

[Defka]

Nii Ekraanis, kui Solaris Kinos jookseb see DCP pealt, sealt ka kvaliteet ;)

[damon]

Ehmatuse kohti jätkus tõesti. Teismelised tüdrukud kiljusid nii et vähe ei olnud.
Pinevust jätkus kuni lõpuni. Ja mis põhiline - ei mingit ülepingutamist eriefektidega. Heaks õudukaks ei ole alati vaja palju arvutianimatsioone.

8/10

Ekraanis oli jah norm kvaliteet. Mäletan, et käisin sügisel Potterit vaatamas ning olin täiega pettunud. Pilt oli "prahti" täis, triibud jooksid terve filmi aja ülevalt alla jne. Siiamaani ei tahtnud sinna minna kehva kogemuse tõttu.
Enda jaoks teen järelduse, et ühe kehva kogemusega ei pea alati otsustama.