Kui võõras helistab

[Cochrane]

Kui võõras helistab
When a Stranger Calls (1979)

Jill (Carol Kane) on palgatud lapsi hoidma. Kui lõpuks hoolealused magavad, tahab Jill endal olemise mugavaks teha, kuni vanemad tagasi tulevad. Kuid järsku heliseb telefon ja algab Jilli hirmuäratavaim öö. Ajapikku üha võikamaks muutuvad kõned sunnivad Jilli lõpuks politseisse helistama. Sealt aga tehakse kindlaks, et kõned tulid majast seest.

Loe täielikku tutvustust siit

[Fletcher]

Ma tunnistan, et see sisututvustus ajab mul judinad peale.

[Forzelius]

Olen lugenud vägagi sarnast linnalegendi, tahaks näha kindlasti ja judinad ajab peale küll...

[Rasmus]

Mulle väga meeldis. 8/10

"When a Stranger Calls" boasts the scariest opening in film history. Wes Craven completely ripped this intro off in "Scream". It's that good. Too bad the rest of the film isn't. It's so scary and has such a tense start that you can hardly watch it without holding your breathe. It's very subtle, slow, and deliberate, and very frightening. The rest of the film can't live up to the energy generated by the beginning. But still, I recommend this because the beginning alone is better than most fright flicks in their entirety.

The phone call revelation was stolen from "Black Christmas" and used again in Wes Craven's "Scream". It's a good, creepy one, but it's a one-note revelation that you can not hang a feature film on.

Ja täpselt nii ongi, algus on täiesti suurepärane ja tõenäoliselt üks hirmsamaid asju ("Screami" kiire algus on küll otsene rip-off, kuid ei jõua tasemelt ligilähedalegi), mida ma olen kunagi näinud, aga ülejäänud filmi ei suudetud kuidagi nii kõrgele tasemele viia. See keskmine osa (sest lõpp on jälle peaaegu samal tasemel, mis alguski) on küll väga huvitav, kuid üldse mitte selline, nagu nii ägedat algust nähes ootaks. Paha tegelane oli nii sarnane "Psühho" Norman Batesile, et kohati oleks tahtnudki tema rollis näha Anthony Perkinsit. Aga Beckley tegi tõenäoliselt vähemalt sama head tööd, kui Perkins oleks teinud.

Also, avastasin pärast seda filmi, et kui õudusfilmis lugu ära lõpetatakse ja killer sureb ega ärka uuesti ellu, siis filmi ajal võib mul ju õudne olla, aga selle lõppedes on minu jaoks see lugu läbi ja kõik. Kui tapja jääb ellu, siis on veel päris pikalt kõhe tunne... See ei kehti muidugi igasugu "Halloweenide" ja taoliste filmide kohta, mis isegi filmi ajal eriti hirmutada ei suuda.

[Ralf]

Ah, esimesed 15 minutit olid tõesti närvesöövad as hell, isegi kui mulle polnud saladus mis juhtuma hakkab. Pani südamele paar kena tuuri peale.

Ja siis oli tükk aega tühjust ja siis jälle põnevad viimased 10 minutit. Ses mõttes meeldis uusversioon isegi rohkem, et vähemalt seal oli see algus (muidugi kehvemalt) venitatud terve filmi peale.