Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi täiesti dialoogivaba täispikka mängufilmi vaadanud. Siin filmis leidub hüüatusi, oigamisi, rituaalset pomisemisemist, aga sõnadega dialoog puudub. Iseenesest kena film. Kõik oli arusaadav, mis toimus. Alati pole sõnu vajagi. Visuaalselt on tegu õnnestumisega. Karge loodus pakub omamoodi vaatemängu. Sisu poole pealt jäi minu maitse jaoks kergelt tuimaks, kuid kindlasti ei nimetaks filmi igavaks või jamaks. Omad pingelised kohad olid ja minu üllatuseks ka mitu seksistseeni.
Don't You Forget About Me. Dokumentaal filmitudengitest, kes paari aasta jooksul teevad mõned John Hughesi filmidega seonduvad intervjuud ning asuvad siis salapärast meest ennast otsima. Väga primitiivne ja üheülbaline Hughesi ülistamine ning kui filmitegijad lõpuks tema kodu üles leiavad tundub, et ka neil endal pole Hughesilt midagi erilist küsida.
Bang Rajan: 7/10e. väga korralik lahingtampimise film kaug-idast.
"Little Ralf Sauter. How I loved listening to your sweet prayers every night. And then you'd jump in your bed, so afraid I was under there. And I was!"
Serzanta Lapina atgriesanas Olin kergelt elevil nähes, et filmi on sisse toodud sürreaalsed, vaimuhaigusega seotud veidrused. Veidi hiljem aga selgus, et see pole üldsegi nii ja tegemist on lihtsalt halva stsenaariumiga. Lõppvaatus, kus kõik kokkusattumused omavahel kulmineerusid, oli isegi jaburalt naljakas, kuid see nulliti ühe hetkega ära ning muutus ebameeldivaks. Otseselt sisust rääkimata võiks analoogina tuua näite, et kui kedagi jalaga tagumikku lüüakse, võib see olla isegi naljakas, aga kui hetk hiljem selle sama jalaga keegi invaliidiks pekstakse, pole see enam sugugi naljakas.
Taevalaul Ei teagi, mida täpselt arvata. Ühelt poolt võin ennast targana tunda, kuna tabasin kõik lõputiitrites välja toodud viited (Dali, Freud, jne.) filmis ära, kuid teisalt ei saanud ma nende tähendusest üldsegi aru. Sürreaalne ja veider, nagu eesti nukufilm ikka.