Kusagil

[eerik]

Kusagil
Somewhere



Filmitäht Johnny Marco (Stephen Dorff) elab toas nr 59 Chateau Marmonti hotellis Los Angeleses. Tema elu täidavad neiukesed, naps, narkootikumid ja peod ning harvadel hingetõmbepausidel tuleb tal reklaamida oma uut filmi. Kui Johnny liiva jooksnud abielust pärit tütar Cleo (Elle Fanning) ootamatult tema ukse taha ilmub, leiab mees, et temaga on päris tore aega viita. Et tüdruku ema on rändama läinud, on Johnny päevad läbi koos Cleoga ja võtab ta kaasa koguni Itaaliasse, kus tema film on auhinna võitnud. Tagasi USAsse jõudes läheb Cleo suvelaagrisse ja Johnny naaseb nõutult oma üksildasse hotellituppa, mõistmata enam sugugi, milles on tema elu mõte. "Kusagil" on Sofia Coppola järjekordne võrratu lavastajatöö: lummav, vaimukas ja sügavmõtteline pilguheit ühe filmitähe üksildasse ja kõledasse ellu, mis teda ennast üha vähem rahuldab. Filmi meeleolu on sama poeetiline ja nukker nagu Coppola eelmise meistriteosel "Tõlkes kaduma läinud"; sellele lisavad värvi säravalt vaimukad hetked ja soe kaastunne oma tegelaste vastu.

http://2010.poff.ee



Täielikku tutvustust loe siit.

[LiveForThis]

Viimane seanss PÖFFil kinos Kosmos. Ootasime nr. 5 bussi külmetades ja muljetades suurepärasest Essential Killingust, aga kohale jõudes ja filmi vaatama asudes avastasin, et tegu pole üldse mingist kandist erilise filmiga.

Kahju. Ootasin enamat. VÄGA palju enamat. Tavapärane stsenaarium tavapärase peategelasega, kes kogeb mitte just eriti ehedat ja väljamängitud elu mõtestamise perioodi.

Tänu tavapärasusele muutus film kiiresti igavaks. Siin ja seal leidu ka päris humoorikad hetkesid, kuid üldmulje jääb siiski veniva, igava, tavalise ja ideedevaese draama juurde.

Oli ka üks hea nali "Videviku" aadressil. Viivuks purskasin isegi naerma.
5/10

Võtan parem Lost in Translationi uuesti ette.

[Spellbound]

Oodatud USA filmide seast vast kõige suurem pettumus PÖFF-il 5/10

[Zinera]

3/10

Ei teadnud midagi sellest filmist, selle taustast, kui vaatama hakkasin, ja nii oli filmi algust suhteliselt raske jälgida, tundus täielik jama, seostamatud kaadrid. Edasi õnneks läks asi nagu arusaadavaks, kuid ei meeldinud eriti kaameratöö ja üldse filmi mõte.

[Ralf]

Ma PÖFF'i järel enam-vähem ütlesin endale, et ei hakka programmis olnud filme, mis nägemata jäid, enam koduselt järele vaatama, kuid hea, et "Somewhere"-i negatiivsest vastukajast end heidutada ei lasknud ja selle ära nägin, sest mulle küll meeldis - nii selle forsseeritud ambitsioonitus kui ka Stephen Dorff, loomulikult. Ega tal kuigi palju mõtteainet ei pakkunud ja üsna tühi ta ka oli, kuid mõnes mõttes tegi see filmi just minu maitsele vastavaks.

8/10

[rauls]

"Somewhere" annab hea realistlikku ülevaate filmistaari ajast, kui filmivõtteid ei toimu. Teos on aeglane, kuid loodud atmosfäär staari igavast elust mõjus kuidagi sügavalt, et hakkasin talle kaasa elama. Tundsin rõõmu, kui Johnny Marco sai "kaubale" mõne seksika näitsikuga. Tundsin talle kaasa, kui ta pidi tükk aega valge lögase massi all istuma (mehe raske hingamine mõjus ka mulle raskelt). Staari elu üksluisus hakkas paraku natuke liiga pärssivalt mõjuma. Õnneks tõi elevust mängu peategelase tütar. Parim asi filmis oligi kindlasti isa ja tütre vahelise läheduse tekkimine.

"Somewhere" on iseenesest kena linatoes, aga pinget ja kirge jäi liiga väheks.

7/10

[DaydreamDiamond]

Suht suur pettumus. Kuna LiT mulle meeldis väga, läksin seda juba ootustega vaatama. Kahjuks minu jaoks ei deliver'inud see film kohe üldse. Ma ei ole olnud suur filmistaar, et oskaks öelda kui realistlikult tema elu kujutati. Peategelase kepinälg jäi ka somewhat mõistmatuks ja vahepeal oli isegi häiriv. "Eneseavastus" tuli minu jaoks kuidagi väga out of the blue. Koomilised stseenid, mida noor Coppola üritas sisse viia tüütasid ka väga kiiresti ära, kuna minu arust oli see basically "Murray vs strippar" over and over again.
Plussideks olid noor Fanning, ootamatu cameo ja muusikavalik. Kõik muu jättis väga külmaks. Mina olin kinos aga film oli tõesti somewhere - ei mingit relate'imist ega isegi mitte mõtteainet.

4.510